Kolm on seltskond

Plaan sai tegelikult paika juba eelmise aasta septembris, kui Märjamaa jaoskond Pärnu naistele välja käis, et võiks kevadel Matsallu minna. Pärnu võttis kutse lahkesti vastu ja mõeldud, tehtud. Kevad tuli natuke kiiremini kui oodatud ja ühel hetkel oli jälle korraldusega kiire nagu ikka. Hea mõttena tundus kaasata kohalikke ja nii saigi kahe jaoskonna asemel kolm ehk lahketeks vastuvõtjateks-teejuhtideks hakkasid Naiskodukaitse Lõuna-Läänemaa jaoskonna naised. Mis võis olla vahvam, kui avastada rahvusparki koos nendega, kes seda päriselt tunnevad ja kui kaks jaoskonda moodustas ühe vahva paari, siis kolmest jaoskonnast sai juba superseltskond.

Kohtusime ilusal pühapäevahommikul Lihula mõisa juures. Tervitussõnad vahetatud ja esimene tutvus tehtud, näitasid lõuna-läänlased meile samas mõisas paiknevaid Kaitseliidu ruume, kus ka naiskodukaitsjad toimetavad. Renoveeritud ruumid olid täis ajaloohõngu ja hubasust ning mitmed suure potentsiaaliga ruumid olid veel remondiootel. Igatahes oli see üks mõnus ja kodune pesa, kus koos käia ja au oli seal külaliseks olla. Muidugi saime kuulda ka Lõuna-Läänemaa jaoskonna tegemistest ja loomisest.

Edasi tegime tiiru ümber Lihula mõisa ja ronisime linnuse vallidel. Ilmselt jäi kõigile meelde, et augusti alguses peetakse Lihulas asula loomise pidu, aga tegelikult on see ühtlasi suure lahingu ja rootslaste tapmise päev. Kui linnuse käikudesse kiigatud ja kõige kõrgemalt vallilt vaadet imetletud ning ka laululava ja kohalikud kelgumäed ülevaadatud, keerasime autoninad Penijõe poole. Väärikas Penijõe mõisas asub rahvuspargi süda – Matsalu looduskeskus,  kus on rahvuspargi elustikust ülesseatud ekspositsioon, mida võibki uudistama jääda. Siinkohal pean ütlema, et kogu päeva me mitte lihtsalt ei vaadanud ringi, vaid kõikjal saatsid meid kohaliku naiskodukaitsja Kaja Lotmani põnevad ja lustakad lood, sest Matsalukanti ja selle loodust tunneb Kaja nagu oma viit sõrme. Linnud, loomad, taimed, kivid, vesi - kõike seda sai näha nii klaasi taga kui ka meile näidatud filmis Matsalu aastaringist. Film vaadatud, kibelesid muidugi kõik ise välja matkama, et kogu seda elu, ilu ja olu oma silmaga kaeda, oma kõrvaga kuulda ja oma kehaga tunda.

Päev jätkuski mõnusa matkaga Penijõe vaatetornini ja seal me siis innukalt piilusime erinevatesse suundadesse ja kuulasime Kaja pajatusi. Kindel on see, et me nägime toonekurge, haned lendasid ja konn krooksus. Keegi nägi põtra ka. Kellel suuremad linnu-, loomateadmised, see muidugi ka rohkem nägi ja kuulis. Mõnusa elamuse said kõik. Kuna kaks vaatetorni on igal juhul parem kui üks, siis edasi võtsime suuna Keemu vaatetorni juurde. Seal tervitas meid ka igatsetud meri. Kuna päev oli juba küllaltki pikk olnud ja kõhud nõudsid oma, lõime seal pikniku lahti ja kostitasime ennast kohe mõnuga. Söömise kõrvale kuulasime Kaja lugusid sõprusest teisekaldarahvaga ja kõigest vahvast, mis suvel seal kandis toimuma hakkab. Saime meiegi kutse nii mõnelegi üritusele. Matsalu kandi võtmesõnaks võib pidada heina. Heina on neil ülemääragi palju ja seda jagub kõikjale - heinaga köetakse, heinast tehakse skulptuure ja suvel avatakse Heinakohvik. Matsalu üritustel tasub silma peal hoida.

Viimasena jõudsime Saleverre ja muidugi mõista matkasime Salevere salumäel. Sinna oli kevad enne jõudnud, kui meile sisemaale – nurmenukud õitsesid segamini suurte ülaste, ja sinililledega, rohi oli roheline ja ka puuvõrad olid valdavalt ikkagi rohelised. Viinamäeteod olid tegusad ja õnneks ei näinud me ühtki sama tegusat rästikut, keda sealkandis palju pidada olema. Tõeline kevadine rahu valitses salumäe puude all. Vaatasime jää jäetud kõrgendiku üle nii alt kui pealtpoolt, pesime nägu Silmaallikas ja kõndisime kunagise linnuse jäänukitel Võib nõustuda, et Salevere salumäge peetakse õigusega Läänemaa üheks kaunimaks paigaks.

Aga salumäelt alla tulles, ei lõppenud see rahu ja ilu veel sugugi, vaid läänlased palusid meil sammuda otse läbi väikese salu, kus ootab meid korstnaga maja. Kõlas kummaliselt, aga korstnaga maja me tõepoolest leidsime. Olime sattunud Kodade loov- ja külastuskeskusesse ning õuel ootas meid lahke perenaine Kairi auravate supipadadega. Seljanka, peekon, vutimunad, muhu leib ja muidugi üleüldiseks lemmikuks saanud juustusupp kõige rohelisega. Vajusime tänulikult murule või õuele sätitud laua taha ja lasime kõigel mõnuga hea maitsta. Nautisime veel üksteise seltskonda ja imelist õhustikku sel õuel. Päeva lõpetasime kirsistruudliga, pilguga vanasse sepikotta, läänlaste tänamisega sooja vastuvõtu ja põneva päeva eest ning üksteisele kinnitamisega, et see ei jää meie viimaseks ühiseks ettevõtmiseks.

Nentisime veel omakeskis, et selliseid päevi on hädasti vaja, et kuulda, kuidas naaberjaoskonnad elavad ja millega tegelevad. Et minna kuhugi, kuhu ise võib-olla ei satukski ning mis peamine, et jälle uuendada usku, et Naiskodukaitses on maailma kõige paremad kaaslased ja vägevamad naised ning et motivatsioon taas lakke ja veel kõrgemale kerkiks. Esmaspäeval oli ainult rõõm taas alustada Administreerimiskursuse ülesannetega ja laagri planeerimisega ning ka igapäevatööga. Meile meeldis! Ja kolm on tõepoolest seltskond!