Kõik oli kahtlane – inimesed, hääled, nähtamatud asjad

Moodulite e-õpped läbitud, asjad pakitud ning valmis minema laagrisse. Asusime koos kaasvõitleja Kelly Otsmaniga teele. Terve tee ei olnud vaikuse hetke, laager tekitas elevust ja juttu jagusJ

Peale laagri avamist toimus kõigile osalejatele suunatud kohtumine Kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegiga. Hoolimata vihmahoogudest kuulasid teda kõik suure huviga ja tundsid ühtekuuluvust.

Järgnevateks päevadeks sai minu koduks jaotelk, mille püstitamisega algas koheselt aktiivne õppeperiood ning uute tutvuste loomine.

Esimene päev. Oodatud, kuid kardetud esmaabi moodul.

Hirm oli hinges, kuna 3 aastat tagasi oli peres traagiline juhtum, kui abikaasa vajas elustamist. Tema läks meid valvama pilvepiirile ning see jättis minusse hirmu ja ärevuse, kuid olin valmis hirmule vastu astuma. Meditsiin on mind tegelikult alati huvitanud. Põnevad faktid, ülesanded, selgitused – kõik tähtis sai läbi võetud. Praktilised meeskonnaülesanded olid väga kasulikud, meenutada sai õpitut ning mida ei teadnud/mäletanud, sai arutelus selgeks.  Õhtuks, kui vaba aeg, saime oma jaoskonna naistega arutada, kes mida tegi, kuna meil olid erinevad õpped. Ei igavuse märki, kurbust ega väsimust, und samuti mitte.

Teine päev. Kribinal-krabinal üles, hügieen, hommikusöök. Mina, kes ma putru ei söö, sõin kõhu putru täis, ees oli pikk päev. Algas esmaabi mooduli praktiline osa. Elustamised, autoõnnetused, trepil kukkumised, suhkruhaigus ja palju muud. Klomp kurgus ja meeskonna toel, kes mu hirmust teadlikud (et mõistaksid, kui peaksin murduma), tegin minagi elustamise läbi ja sain aru, et olen uskumatult tugev ja saan hakkama. Lõpetuseks praktiliste ülesannetega eksam, mille kõik osad läbisin 100% esimesel katsel, elustamine 98%, seega TEHTUD! Olen supervõimas ja meditsiini soovin kindlasti edasi õppida.

Peale maitsvat kosutust lõunal, algas organisatsiooniõpe. Kuulsin küll sosinat kahelt tundmatult kaasvõitlejalt, et see olevat neist viiest moodulist kõige igavam, kuid mina nendega nõus ei ole. Moodulid on erinevad ja igaüks omamoodi, kuid kõik vajalikud, et saada naiskodukaitsja baasteadmised ja -oskused.

Algasid huvitavad loengud ajaloost, riigikaitsest. Kahtlemata olid minu lemmikud Eili Erg ja Elbe Lumiste, kelle ühine ettekanne lennusaatjatena, et tutvustada piduliku vormi, oli tõesti vahva. Väga hea arusaam arenguvõimalustest tekkis Eili seletuste ja mänguklotside piltide abil. Ma usun, et loeng „Maja vundamendi loomine enda soovidest ja karjäärist“ andis mõtteid ja ideid ning avardasid tahet anda endast riigile mingi osa. 

Öörahu oli vajalik, et mõtted vabaks lasta ja uueks päevaks välja puhata. Hommik algas uute teadmiste ja aruteludega.  Ma võisin olla teadlik vormist, ajaloost, organisatsioonist, kuid põnev oli kuulda seda põhjalikult väga teadlikelt ning enesekindlatelt instruktoritelt. Taas üks moodul tehtud. Tekkisid küll küsimused, kuid tean, kes neile nüüd vastab ja arutelus toetab.

Kolmas päev  - kõige oodatum sõdurioskuste moodul. Elbe Lumiste, Eili Erg ja Ruth Maadla olid instruktoritena väga põhjalikud. Saime teadmisi/lisateadmisi kateloki kasutuse, sidepidamise, relvade, varjumise, topograafia, hügieeni ja paljude muude sõdurioskuste kohta.

Õhtul oli meeskondlik võistlus „Iga okas loeb“. Käsisaega saaginud polnud ammu ja samal ajal sõnu seletanud, mitte kunagi. Seotud jalgadega lippude toomises saime meeskonnaga kätte kõik ja oh seda uhkust. Matkakoti jooksust sai ka video tehtud ning kuuldes videos kommentaari : „Vaat kus lidub, nagu turbo,“ naeran siiani. Ja ausalt, kaardipunktis Jaanus Smirnovi juures, ma pole eales aja peale küljele kükke teinud nii kiiresti ja nii palju, 73 korda. 

Õhtul jätkus sõduriõpe ja algas 1,5tunnine laagri perimeetri patrull. Jagasime meeskonna patrullimise ajad vahetusteks ja tegutsesime. Olin viimases vahetuses. Patrulliaja lõppedes olime nagu paranoiline mutikari, ausalt. Kõik (inimesed, hääled, asjad) olid kahtlased, kõik vajas uurimist, seletust ja arusaamist. Sisimas kripeldas, aga äkki ...

Päev lõppes alles peale südaööd. Rääkimist ja arutamist jagus, oma jaoskonna naised, instruktorid, uued tutvused, kõik üheskoos.

Algas viimane päev.  Eili ja Elbe tutvustasid matkakoti pakkimist, enda varustust ja oma imetegusid metsas. Vahel tekkis mõte, et no päris hullud naised. Relvaõppes saime lahti võtta AK-4, mis oli lihtne, kuid ajapeale seekord ei proovinud veel. Side õppes saatjatega proov, traatühenduses katsetasime lahti –kokku panemist, kõne edastamist-vastuvõtmist. Varjumisel kamo kasutus ja okstega varjamine. Seega saime palju teha, õppida, kogeda. Ja tõesti, minu parim praktiline moodul.

Peale lõunasööki toimus meeskondadele tegevuspunktidega matk kompassi ja kaardiga. Sujus väga edukalt, olime väga rahul, sest igaüks oli teadmistega milleski tugev, kõik said kaasa teha. Viimaks lõpuluure laagrisse ja tehtud see saigi. Omandasime väga praktilised ja vajalikud teadmised, oskused kogu eluks.

Telgid pakitud ja laagriala koristatud, toimus lõpurivistus. Uhkusega võtsin vastu moodulite läbimise sertifikaadi - minul on nüüd kõik  5 moodulit läbitud. Olen enda üle uhke!

Kui mõtteid kokku võtan, siis kõik teemad ja praktilised tegevused olid vajalikud. Ainuke mõte, mida tagantjärele muudaks, on moodulite läbimise järjekord - organisatsiooniõppe oleksin võinud teha esimesena. See oleks kohe alguses andnud organisatsioonist ja struktuurist parema arusaamise.

Nüüd aga tegudele. Täna ma ei mõtle, mida riik annab mulle, vaid mida mina saan riigile anda! Riik see oleme ju meie ja meie, see olen ka mina.