Harju ringkonna üleelamislaager Kuusalus

Meie teekond algas päikesepaistelisel laupäeva hommikul Kursi külast, kust sammusime piki külavaheteid ning põllu- ja metsaääri Sigula külla, möödudes teel ka Hirvli küla keskusest. Jalutuskäigul nägime palju märke metsloomadest – oma käpajäljed olid lumme jätnud nii reinuvaderid kui ka käbikuningad. Päikeseküllane ja soe ilm tegid tuju heaks ja sisendasid optimismi, et eelseisev öö metsas tõotab tulla täiesti üleelatav.

Sigula külla jõudes seadsime sammud Sääse talu maadele jääva metsa poole, kus oli meile ettenähtud koht laagri püstitamiseks. Metsas jagasime üksteist kolme gruppi ning iga rühm asus omale okstest öö tarvis varjualust ehitama. Kaks onni ehitati teineteisega vastakuti nii, et nende vahele jäi lõkkekolle ning kolmas onn rajati paarkümmend meetrit eemale, mistõttu too sai ristitud Naaberkülaks. Keila rühm oli just lõpetanud oma onni põranda ja katuse kuuseokstega vooderdamise kui tugitala järsku valju raksatusega järgi andis ning terve varjualune kokku varises. Tegusad naised aga ei lasknud selle tõttu oma tujul langeda, vaid asusid pärast uue ja tugevama tugitala leidmist jalamaid teist korda onni ehitama. Naaberküla naised Kose jaoskonnast olid aga sedavõrd tublid, et askeldasid oma varjualuse kallal ja saagisid küttepuid kõige suurema hoole ja armastusega, mistõttu nende metsapesake oli lõppkokkuvõttes kolmest onnist kõige nägusam ja hubasem.

Umbes lõuna paiku oli suurem rassimine lõppenud ja külmapoiss tahtis juba pisut naha vahele ronima hakata. Jaheduse peletamiseks sai üles tehtud lõke, millel asusime keetma kosutavat teed metsast korjatud vaarika-, mustika- ja pohlavartest. Tee kõrvale saime pisut kehakinnitust ja asusime õhtut ootama. Järgevate tundide vältel õppisime kasetohust valmistama joogitopsikuid ja söögikausse ning voolisime nugadega puidust söögiriistu. Väikesed vigastused käisid asja juurde – suutsin omale noaga sügava vao sõrme sisse lõigata, kui esmaabivahendeid oli meil piisavalt ning sõrm sai kenast sidemetesse mähitud. Järgnevalt asusime vaaritama keelt allaviivat õhtusööki, mis koosnes fooliumi sees tuha peal küpsetatud vikerforellist ja kartulitest ning grillvorstidest. Lugeja võib siinkohal pisut kulmu kergitada ja endalt hämmeldunult küsida, et kas üleelamislaagri juurde ei käi mitte korralik paastumine? Teadupärast omandab aga inimene uusi teadmisi ja oskusi täis kõhuga palju paremini kui näljast koriseva vatsaga, mistõttu rikkalik kehakinnitus oli täiesti õigustatud.

Mets hakkas pimenema 7 ja 8 vahel õhtul ning justkui pimedasse tuppa jäetud puurilindudel tükkis ka naiskodukaitslastele järjest raskemini uni silma. Haigutused muutusid valdavaks kella 9 ajal õhtul, mil ronisime oma onnide sees magamiskottidesse, olles eelnevalt kokkuleppinud lõkkevahikordade kestuse ja järjekorra. Enne põhku pugemist sai seljast võetud joped ja pandud enda kõrvale magamiskottidesse, et võimalikult palju vähendada koti sees olevat tühja ruumi ning seeläbi suurendada soojapidavust. Keerasin öö jooksul küll üht ja teist külge, kuid ei suutnud külmetavate varvaste tõttu uinuda. Kõrvu kostis praksuva lõkke rahustav heli ning eemalt kaikus puude saagimise kõla. Ja mis seal salata, korduvalt tekkis kiusatus paluda juhendajalt luba tema tallu sooja minna. Pidasin siiski vastu ning kell 03:30 hommikul alustasin oma kahe tunni pikkust lõkkevahikorda, mille käigus tegin endale küttepuude saagimisega sooja. Pärast lõkkevalvet nihelesin veel poolteist tundi magamiskotis ning kell 7 hommikul olid juba kõik naised ärkvel ning küpsetasid omale hommikusöögiks lõkkel juustusaiu. Einet nosides sai jagatud muljeid möödunud öö kohta – kel külmetasid varbad, kel ninaots.

Üldjoontes pidasid aga kõik väga vapralt vastu. Madalaim temperatuur, mida öö jooksul kogesime, oli -8°C, kuid ilm oli õnneks selge ja tuulevaikne. Enne hommiku möödumist jätsime oma metsakodu seljataha ning suundusime Sääse talu mõnusasse sooja sauna. Pärast kosutavat einet algas kojusõit uhke tundega südames, et olen ühe vahva kogemuse võrra rikkam ning ei katkestanud külmast hoolimata üritust poole pealt. Suured tänud juhendajatele Helile ja Anule ning jääme ootama suvist ellujäämislaagrit koos söödavate metsataimede tundmaõppimisega!