Haimres vorstirohtu ja kodulugu otsimas

Pidasime kõik pöialt ja hinge kinni, et pühapäeval kuiv ilm oleks ja plaanitud retke kuhugi teadmata tulevikku ei peaks lükkama. Peaaegu läkski õnneks. Siiski hommikul kokkulepitud kellaajal Haimres kohtudes oli taevas vägagi tume Ja kõu kõmises ähvardavalt. Meie imetore giid Sirje, kes on Haimres pikki aastaid elanud ja õpetaja ametit pidanud, viis meid mõisa varemete juurde ja rääkis, mis funktsioone lähedal asuvad majad mõisa ajal ja hiljem täitnud on. Taskulampide valgel ja südamete puperdades pistsime oma nina ka kottpimedasse koopalaadsesse ehitisse, mis omal ajal mõisa jääkelder olnud ja hilisemal ajal ka surnukuurina kasutust leidnud. Loomulikult naudivad naiskodukaitsjad ka pisut õudustäratavaid elamusi, aga kui jääkeldrist väljudes ja veidi mööda teed edasi minnes ühtäkki ühel kohalikul penil õnnestus ootamatult oma keti ja kuudikatusega õõvastavat kolinat tekitada, tundus küll, et enamikel vapratest naiskodukaitsjatest jättis süda paar lööki vahele :).

Tee viis meid edasi Haimre mõisa parki, kus asub ka Eestis ainulaadne Muhamedi kabel, mille kuuldavasti  Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitas oma idamaise kallima jaoks. Teise pärimuse järgi olla mõisahärra ise endale Türgimaalt naise võtnud ja ehitanud siis sellele mõisaparki kabeli ehk mošee.Igatahes pole neid müüre vaadates ja kividel ronides kahtlustki, et lasi selle siis ehitada, kes lasi, igatahes oli ta armastuse pärast  väga suurteks tegudeks valmis. Tegime tiiru endisaegsete uhkete tiikide vahel, millest praegu on järel valdavalt kuivad või siis õige pisut niisked süvikud, ilusad sillad, ja kunagi kaunid trepid. Sirje demonstreeris ka vanu fotosid endisaegsest hiilgusest, kui veel tiikidel paadiga sõideti ja mõisaprouad uhkete päevavarjudega pargis jalutasid.

Kui pargile tiiru peale saime, oli nii kõvasti vihma hakanud kallama, et tundus mõistlik, ravimtaimede korjamise asemel leida katusealune pikniku jaoks. Mõnusa varjualuse leidsime Sirje lähedal asuvas hoovis, kus me kohvitermose, kaasavõetud hea ja parema ning toredate inimeste seltsis mõnusalt kohe tublisti aega veetsime ja isegi vihma lakkamise ära jõudsime oodata. Nii Märjamaa kui ka Rapla jaoskonna ürituste puhul ma lihtsalt ei saa teisiti, kui pean alati rääkima ka toidust, sest see on lihtsalt nii keelt alla viivalt hea. Te võite ainult ette kujutada, mis tunne on süüa värskes õhus peale mõnusat jalutuskäiku Kaire tehtud imelisi pehmeid pannkooke vaarikatoormoosiga, limpsida Sirje mõnusalt kakaost kausikooki, haarata värskeid kodumaiseid marju ja herneid ning muud head paremat, vaadates samal ajal lainetavat viljapõldu ja kuulata rabistavat vihma.

Kui vihm järele andis jätkus meie ekskursioon paar aastat tagasi suletud Haimre kooli juurde, millega mitmelgi meie retkelisel oli oma eriline suhe – kes oli seal õpetanud, kes õppinud ja kelle lapsed seal käinud olid. Maja näeb hetkel veel ilus ja suursugune välja, aga aed annab juba märku, et 2001. aastal Märjamaa kauneima maja tiitli saanud hoone on ilma hea peremeheta lihtsalt kurblikult ilma hooleks jäänud. Koolilood kuuldud, oma mõtted mõeldud ja päike välja meelitatud, võtsime suuna Niidiaia tammikule, mis kujutab endast ilmeliste vanade tammedega niitu keset metsa, kah kunagi mõisniku poolt rajatud. Meie läksime sinna aga Ave juhatusel ravimtaimi koguma. Ilm oli ilus, kaaslased mõnusad ja pea igal sammul leidus midagi erinevate hädade vastu, seega tundsid nii suured kui väikesed meie ravimtaimede retkest ainult rõõmu. Ja kujutlege vaid, kõiki neid teesid ja roogasid, mida me talvel keetma hakkame ning mõelge sellele mõnusale vorstirohu lõhnale, mida meie toad praegu täis on.

Pidasime juba ka plaani teha koduloolisi retki ka teistesse Märjamaa valla küladesse, sest mis seal salata, Haimres oli avastamisrõõmu kõigile. Järgmise korrani.