Elu kirjutab ise romaani

„Millest ma teile räägin, kallid lapsed. Mis teid huvitab?“, küsib proua Meeta alustuseks ja silmitseb kolme külla tulnud 25-aastast naiskodukaitsjat. Loomulikult huvitab meid Naiskodukaitse. Ja Meeta jutustab. Jutustab „suurte tegelaste lastele“ mõeldud laagrist, kus ta toitlustamas käis.  Laager oli järve ääres, kus oli nii palju kalu, et lapsed püüdsid neid oma kätega ja pärast palusid naistel praadida. „Ühe lapse isa oli purjelendur, käis laagri kohal ja viskas kommikoti lennukist alla. Lapsed korjasid ja olid kommide üle õnnelikud“, räägib Meeta.

Naiskodukaitsega liitus Meeta Tallinnas eeldatavalt 1930. aastal kaitseliitlasest abikaasa eeskujul. “Kaitseliidust on väga toredad mälestused, kõik olid väga armsad inimesed“.

“Koosviibimisi oli, aga mitte väga tihti. Meil oli alati väga armas olemine ja ilus kohvilaud”. Kõige eredamalt mäletab ta oma osalemist naisrahvatantsu trupis, kus ta tantsis Mustjala rahvarõivastes. Rahvatantsu harrastati Kaitseliidu hoones Toompea tänaval, kus praegu asub Kaitseliidu Peastaap, esinemas käidi toona Kaitseliidu pidudel. “Viiuli saatel tantsisime”, lisab vanaproua.

Üks tore mälestus pärineb heategevuse eesmärgil korraldatud korjanduselt. “Esimesel juunil oli lastekaitsepäev, siis läksime kassaga tänavale ja korjasime lastekaitseks raha. Hiljem toimunud koosviibimisel selgus, et minu kassa oli kõige suurem. Auhinnaks olid laua peal kristallist ja poolkristallist lillevaasid ja kausid. Mina võisin kõige esimesena valida ja ma võtsin ühe vaasi. Aga ma olin nii rumal, et ei teinud vahet poolkristallil ja kristallil ja valisin poolkristallist lillevaasi!”, jutustab Meeta ja tundub, et vanaproua on tänasel päevalgi oma ebaõnnestunud valiku üle veidi nördinud.

Naiskodukaitse liikmena võttis Meeta osa ka paraadidest. Talle meenub, et paraadide ajal olid Laidoneri ja Pätsi fotode suurendused äriakende peal. „Laidoner oli väga kena inimene, ta elas minu lähedal“ teab Meeta ja  mainib, et Laidoneri 16-aastane poeg tegi enesetapu. Seejärel jääb proua hetkeks mõtlikuks ja lausub „Jah. Elu kirjutab ise romaani“.

Naiskodukaitse esinaist Mari Raamotit Meeta ei tea, küll aga mäletab, et Kalevi jaoskonna esinaine oli proua Peebus, kel õnnestus Teise maailmasõja ajal välismaale põgeneda.

Peale Teist maailmasõda käis Meeta tööl tehases „Punases Koit“. Kui ankeedis tuli märkida, millises organisatsiooni olnud oled, tuli Meetal varasem kuuluvus Naiskodukaitsesse maha salata. „Ma loomulikult varjasin seda ja õnneks ei tulnud välja ka. Kui see oleks välja tulnud, oleks ma kinni läinud ja Venemaale saadetud“.

Toitlustamisega seoses tekkis mul küsimus: „Mis teil seljas oli, kui toitlustasite?“ „Vormikleit ikka“, vastab Meeta. „Ära ei määrinud seda?“, „No pesime puhtaks, kui ära määrisime!“ vastab Meeta nii iseenesestmõistetavalt ja tunnen, et olen esitanud pisut rumala küsimuse.

Helme kiriku personaalraamatu järgi on Meta Rosalie Kiinof sündinud 1905. aastal Jaani ja Liisi tütrena, leeritatud 1924. aastal.[1]