Ära kaota tahet ellu jääda

Seekord läksid metsa märtsi esimesel nädalavahetusel  Harju, Järva, Tallinna ja Soome naised paksu lume ja pakasega. Naised said kokku Harju ringkonna esinaise kodus, kus reede õhtul toimus teoreetiline ettevalmistus. Instruktorid v-srs Andres Sillaots ja n-srs Jaanus Puusepp jagasid meile oma suurt kogemustepagasit – kuidas metsas ellu jääda.

Eriti karm on kui metsa peab jääma talvel lume ja külmaga. Seda me proovima läksimegi. Meie eeliseks oli siiski kaasas olev elementaarne varustus: magamiskott, soojad riided ja teadmine, et oleme oma ala spetsialistide valvsa pilgu all ning abi on kohe käekõrval.

Laupäeva hommikul tankisime energiavarud pudrust ja võileibadest täis, sooja jooki peale ja seiklus võis alata.  Ilmaga oli esialgu vedanud, sest isegi päike paistis. Seljakotid selga ning alustasime väikest 8 km teekonda sihtpunkti. Kohale jõudes ootasid meid instruktorid juba sooja teega. Kui kõik grupid olid kohale jõudnud, saime viimaseid juhiseid  kuhu ja millist peavarju ehitada. Naised tegid kiiret tööd ning 4 kaunist ja praktilist ööbimispesa said valmis. Erinevalt eelmisest korrast olime nüüd targemad ja saime hästi tehtud asju nüüd veelgi paremini teha. Kaasa võetud termokiled osutusid  väga kasulikuks ning said maksimaalselt ära kasutatud.  Nüüd saime iga onni ette ka lõkked  tehtud, kuid sedapuhku tikku kasutamata.  Üks metsatarkusi on see, et  enne pimeda saabumist on peamisi ülesandeid lõkkepuude varumine kogu õhtuks ja ööks. Seda sai ka tehtud. Siit ka väike vihje külmavarestele: kui jahe kontidesse poeb, siis peab lihtsalt küttepuid tegema. Pidev saagimine, lõhkumine ja tassimine annab sooja rohkem kui arvata oskad. Õhtu hakul tegime lõkkel suitsukana ja tuhakartuleid.

Saabus kõige kardetavam hetk meie seiklusest. Oli aeg pugeda magamiskotti ja öö „üleelada“. Paraku oli selleks ajaks ka lund tihedamalt sadama hakanud. Väikesed kohendused onnile ning pakkisime endid unele. Suur kiusatus oli kogu riietega mis kaasas oli, magama heita. Kui teada on, et see pole hea mõte ning nii vastik kui see ka pole, tuleb endalt riideid vähemaks võtta enne magamiskotti pugemist. Igas onnis 4-6 naist tihedalt üksteise kõrval nagu sprotid karbis. Tublimad hoidsid ka ööläbi lõket ilusti elus. Öösel aga hakkas päris korralikult tuiskama ning sõltuvalt onnist said naised rohkem või vähem lume alla maetud. 

Hommik oli kergendus.  Kui oli vähe parem magamiskott, siis oli öö olnud vähem piinarikas. Oli ka neid kes kogu öö ainult värisemisel ja lõdisemisele pidid kulutama. Aga kõik jäid ellu ja see tegelikult kogu eesmärk ongi. Sest nagu õpetatust  meeles, on kõige tähtsam tahe ellu jääda – see on võti kas pääsed eluga või mitte. Edasi tuleb juba vajadus juua ja süüa jne.

Liigu alati looduses ilma jälgi jätmata. Ka meie koristasime enda pesapaiga ning jätsime võimalikult vähe endast märki maha. Nüüd õpetasid meile instruktorid veel kuidas äärmisel tingimusel endale söögiks liha hankida metsas.  Eestis on püüniste kasutamine keelatud, samuti on kõik kahepaiksed looduskaitse all. Seda kõike välja arvatud juhul kui sinu elu on ohus. Nendeks juhtudeks me ka õpetust saime.

Veelkord pilk laagriplatsile ning kauaoodatud saun juba ootas meid Heli juures. Boonuseks oli ka maitsev lõunasöök soojas toas.  Siit sündis ka uus söögiretsept gurmaanidele:

Võta 2 sinist kana. Suitseta lõkkel seni, kuni viitsid lõket ülal hoida. Siis lase lõkkel kustuda ja külmuta värskes metsaõhus -12C-ni. Lase lume alla mattuda. Lõpus küpeta ahjus 200C juures nii nagu sa alguses plaanisid.

Kunagi varem pole ma osanud hinnata rohkem oma voodit  kodus kui järgneval ööl. Küll oli magus magada külma kartmata, keerata vabalt külge ja tekiks soe kohev tekk lume asemel.

Meie esimesest metsa kogemusest loe siit: http://www.naiskodukaitse.ee/Ah_mine_metsa_kuuse_alla_1621.htm