„Naised, kas te olete valmis?” - „Jaah!”

Siiri Kartsepp rääkis, et tema poeg on noorkotkas ja on juba ammu utsitanud, et emagi võiks end Naiskodukaitse teemadega kurssi viia ning jagas ka infot sellesama laagri kohta. Siiri kutsus sõbrannad kaasa ja tuligi kohale. „Mind ärgitas laagrisse tulema eelkõige soov saada uusi tutvusi ning midagi uut ja huvitavat õppida,” ütles ta.

Seekordne laager oli Naiskodukaitse korraldada juba kuues, Võrumaal toimus see esimest korda. Laagri avas laupäeval peakorraldaja Ruth Maadla, Võrumaa ringkonna instruktor, kes tõdes, et iga piirkond annab laagrile oma näo. „Teie, osalejad olete ka omal moel osa meie meeskonnast, et kõik õnnestuks,” ütles Maadla.

Osalejad jaotati telkkondadesse ja tiimidesse ning enne lõunasööki ootas ees kolm õpituba: jaotelkide püstitamine, "Ole valmis!" äpi tutvustus ja salakirja lahendamine. Nii mitmedki tõmbasid telefoni "Ole valmis!" rakenduse, et saaks ülesandeid lahendama asuda. Platsile kerkisid Raivo Miško juhendamisel üksteise järel rohelised telgid. Juhendaja küll soovitas mõelda öisele kütmisele ja kokku leppida graafik, siiski paljud loobusid sellest, sest üle tüki aja rõõmustas palav suveilm. „Ma tahaks mingit lihtsamat salakirja! Palun aita mul siit ots kätte saada, siis pusin ma edasi! Nii huvitav!” kostis nuputajate poolt. Mõni klõpsas ülesandest pildigi, et teinekord kellelegi peamurdmist pakkuda.

Kolm õpituba tehtud, võis lõunale minna. Kehakinnituse eest hoolitses laagris köögitiim, kuhu kuulus kaheksa naist, kes tegid seal oma välitoitlustuse baasväljaõpet. Kulbikeerutajaid oli Võrust, Tartust ja Valgast. Naised kiitsid kui ühest suust, et nüüd on aru saada, et kodus on ikka lihtne, sest nii suure massi toitlustamise kogused on suured küll. Õppurid muljetasid, et söögi tegemine algab kõigepealt matemaatikaülesandega, nii-öelda ajusoojendusega, et vajaminev toidukogus välja arvutada. Aga et nad saavad toetuda üliheadele õpetajatele, läheb neil väga hästi.

Pärast kosutavat lõunasööki ootas laagrilisi ees koguni kuus praktilist õpituba:
kaart ja kompass, kriisivarud, enesekaitse, esmaabi, tuleohutus ja relvaohutus.

Paljudel laagrilistel olid kaasas lapsed, neid oli ligi 30 ja nemad lõid soovi korral kaasa kodutütarde ja noorkotkaste käe all erinevates õpitubades. Nad õppisid näiteks matkakoti pakkimist ja telgi püstitamist, sõlmede tegemist ja haavade sidumist. Nendega tegelesid ka Päästeameti ennetustöö tegijad, kes viisid läbi veeohutuse töötoa, kus sai päästevesti selga proovida, päästerõngast visata ja SUP-laua sõitu katsetada. „Mulle meeldis kõige rohkem see veeõppe töötuba, kus sai vesti proovida ja sellega ujuda. Teisi asju ma olen natuke juba õppinud,” rääkis 9-aastane Rasmus.

Täiskasvanute õpitubades niisama passimist polnud, igal pool sai käed külge lüüa, proovida ja kogeda. Nii mõnigi ületas ennast seejuures meeldivalt. Esmaabipunktis nuku peal südamemassaaži harjutamine võttis ikka võhma välja ja andis hea kogemuse, kui väsitav see on ja kui oluline on abi andes hea meeskonnatöö. Harjutamist vajas seegi, mida hädaabinumbrile helistades öelda, kuidas seletada õnnetuse asukohta.

Relvaohutuse tunnis tihkasid tagasihoidlikumadki automaatrelva AK-4 kätte võtta ja palgelegi tõsta. „Ma olen alati relvadest eemale hoidnud, aga nüüd, kui juhendajate abil proovida sain, siis see polnudki nii hirmus!” tõdes Tallinnast laagrisse tulnud Eleriin Vaher. Tema poeg Sebastian pidas just relvaohutuse õpituba kõige huvitamaks. „Mulle meeldis ujumas ka käia!” lisas Sebastian.

„Tere! Kas siin hakkab jooga?” hõikasid naised lõbusalt enesekaitse õpituppa tulles ja maha laotatud lebomatte vaadates. Siiski mitte, kõigepealt tuli end mugavalt sisse seada, et arutleda, mida enesekaitse üldse tähendab, kuidas ohuolukordi ära tunda, neid võimalusel ennetada ja vajadusel lahendada. Alles seejärel sai paaris proovida, kuidas vastase käehaardest vabaneda nii, et ennast ei vigastaks. Enesekaitse instruktor Janika Kurvits rõõmustas õppurite aktiivsuse üle. „Huvi on suur! Arutelu on aktiivne, nad pakuvad variante. Harjutusi tehakse hoolega kaasa ja proovitakse korduvalt läbi,” kiitis Janika. „Mitu tükki on tunni lõpus küsinud, et aga millal me nüüd jalalööke tegema hakkame,” lisas ta naerdes.

Kriisivarude töötoas nuputasid naised (kellest enamik olid korteriinimesed) muu hulgas, mismoodi saada vett, kui elektrikatkestus on kaua kestnud. Vihje: igas linnas on üks koht, kust saab vett ka siis, kui ei ole elektrit ja te käite seal vähemalt ühe korra aastas. Pikk mõttepaus... Õige vastus: surnuaed! Palju uudistamist ja toodete pildistamist pakkus kriisivarude näidislaud.

Päästeameti spetsialistid näitasid ette ja lasid harjutada, kuidas summutada leeke tuletekiga ja mismoodi kasutada tulekustutit. Siingi tuli hirm kuumuse ja elava tule ees seljatada ning järele proovida, et saada väärt kogemus.

Enamikul ringi seiklejatel on tavaliselt abiks Waze või Google Maps ning päris kaarti ja kompassi kätte võttes oli piisavalt pusimist, et esiteks kaart õigetpidi kätte võtta, end õigesti paika panna ning aru saada, mida miski märgike tähendab. „Minul sai küll selles õpitoas orienteerumine palju selgemaks! Ma olen sel alal võhik, ma olen võimeline kaardi täiesti valetpidi kätte võtma!” rääkis laagriline Eleriin.

Tallinlanna Külli Kuri tuli oma sõnul laagrisse nähtud reklaami peale. „Mul on need teemad kogu aeg kuklas olnud ja tulingi siia, sest mul on soov ise hästi hakkama saada, mitte olla abivajaja, ning võimalusel teistelegi kasuks olla,” rääkis Külli. „Siin laagris oli kõik omal kohal! Kõik on väga hästi organiseeritud! Minu meelest on see ühele organisatsioonile parim reklaam, kui inimesed suudavad korraldada nii hästi sujuva ürituse!” kiitis ta.

Pärast õhtusööki kogunesid laagrilised lipuplatsile kuulama Päästeameti demineerijat Veikot. Ta tutvustas oma tööd ja näitas mitmesuguseid esemeid – enamik küll kahjutuks tehtud lõhkekehad, kuid võrdluseks ka mõni pommi meenutav raudjurakas. Teadlikud kodanikud ei hakka selliseid leide sorkima, vaid kutsuvad spetsialistid ikkagi appi. Soovija sai selga proovida ka demineerija eriülikonda ja kiivrit, et kogeda pisutki seda tunnet, mis tingimustes niivõrd ohtlikku tööd tehakse. Õpituba venis kõvasti üle ette antud üle aja, sest publiku hulgast tuli demineerijale kuhjaga küsimusi.

Vahetult enne lõkkeõhtut otsustas ilmataat vihmaanumatelt kaaned eemaldada ja neid enam mitte peale panna. Planeeritud õhtune juturing siiski ära ei jäänud. „Kuigi lõket pole, on see meie südameis!” lohutas naiskodukaitsja Kadi Kass. „Vanasti räägiti lõkke ääres lugusid, mida argipäeval polnud mahti rääkida. Kahjuks pole tänapäeval tihti aega südamest südamesse rääkida. Võtame siis aega jagada ja küsida, sest meie oleme ise need, kes kirjutavad ajalugu,” rääkis Kadi. Ja nii saidki suure telgi alla kohaletulnud laagrilised temalt ja Elisa Jaksonilt ülevaate Naiskodukaitsest ning vastused kõigile küsimustele. Naiskodukaitse sisu ja olemuse üle ning naiste rollist riigikaitsest vesteldi hiliste öötundideni.

Teisel päeval aga sai õpitubades omandatud teadmisi ja oskusi proovile panna. Ees ootas ligi 7-kilomeetrine matk Kirikujärve ümbruses. Kaheksas eriilmelises kontrollpunktis ootasid ülesanded. Näiteks tuli matkarajal lamajale esmaabi anda, kutsuda välja kiirabi ja teda elustada. Seejärel pakkida evakuatsioonikotti olemasolevate asjade hulgast vajalik ja teha seda oma peret silmas pidades. Päästeameti punktides tuli tuvastada, mis kustuti on mis ja milline suitsuandur on töökorras ning leida loodusest kahtlased leiud, need märgistada ja kutsuda kohale demineerijad. Näidismajakestest tuli leida üles kümme valesti olevat asja. Relvadega seotud ülesandeid oli kaks: õhkpüssist täpsuslaskmine ning relva leidnud lapsega tegelemine ja relva ohutuskontrolli tegemine. Viimaks tuli laagriplatsilt leida QR-kood ja vastata küsimustele ning kokku pakkida telk.

Kes matkarajale minekut ootasid, said osaleda minitöötubades: mida peaks kaasa pakkima metsa minev seeneline ja marjuline, kuidas end looduses maskeerida ja mismoodi veekogu ääres ohutult käituda.

Õpetlikule ja tegusale nädalavahetusele tõmmati ühiselt joon alla lõpurivistusel, kus iga osaleja sai tunnistuse ning tehti ühispildid. Kaks laagrilist, kel oli olnud reedel sünnipäev ja nad otsustasid oma sünnipäeva nädalavahetuse veeta ägedas laagris ja kaunis looduses, said Naiskodukaitselt kingituseks dünamoga kriisiraadio.

Neid laagrilisi, kellel on tunne, et "väheks jäi", ootab Naiskodukaitse aga lahkesti organisatsiooniga liituma - Naiskodukaitse liikmed saavad samu eluks vajalikke teemasid süvitsi õppida ning praktiseerida. Järgmisel aastal ootab Naiskodukaitse osalema uusi laagrilisi ja sedakorda siis Põhja-Eestis.