16.-17. septembril toimus baasväljaõppe sõdurioskuste moodul

Meid sai kokku 8 entusiastlikku ja lõbusat naist: Mina Janika K, Jana R, Tuuli M, Jane ja Kati P, Kristiina H, Maria S, Anne P. Olime kõik kenasti laigulises vormis ja täisvarustuses. Kahepäevase õppe lahutamatuteks kaaslasteks said juhendajad Olesja ja Kalvi K. Esimese päeva esimene pool kulus teoreetilisele poolele.

Esimeseks võeti ette kaasas olev varustus. Pikk nimekiri sellest, mis kuulub sõdurivarustuse hulka. Niisiis, lahinguvarustus on varustus, mis käib sõduriga kaasas. Oluline on varustus pakkida veekindlalt ehk siis erinevatesse kilekottidesse. Riietumisel tuleb lähtuda alati ilmastikust ja ülesande iseloomust. Toidumoon peaks olemas selline mis pakub energiat pikemaks ajaks.

Palju informatsiooni jagati relvade ja sidevahendite käsitlemise kohta. Relvade puhul saime teooria ka praktikas järgi proovida. Naistele jagati kätte AK4 . Laskemoona ei antud, nii ei olnud võimalik üksteist ohtlikku olukorda seada. Kalvi valvsa pilgu all võtsime relvad lahti ja hiljem panime kokku. Peaaegu enamusele tekitas raskusi lukupea õigesse kohta tagasi saamine. See eeldab näputugevust mida paraku naistel kipub väheks jääma. Hea, et on olemas abivahend, mis aitab selle paika keerata. Lõpuks said kõik relvad kokku ja testitud.

Peale kosutavat lõunat, siinkohal suured tänud meie kokale Riinale, süvenesime raadioside maailma. Igor K. rääkis pikemalt milliseid sidevahendeid kasutatakse. Raadioside eelisteks on mobiilsus, ühendust on võimalik luua lühikese ajaga ja kõikides suundades. Tuleks juhinduda lihtsast reeglist: MÕTLE – VAJUTA– RÄÄGI. Kindlasti ei tohi raadio teel edastada salastatud teavet. Lisaks on igale tähestiku tähele määratud oma sõna, et oleks aru saada milline täht parasjagu öeldi. Reegleid on veel päris palju mis reguleerivad suhtlust raadio teel aga kuna info voog osutus esimesel päeva poolel nii suureks, siis suht rohkemat ei suutnud aju enam kinni pidada. Kõik materjalid on ka internetis olemas, kel huvi saab lisaks juurde lugeda selliselt lehelt nagu www.mil.ee

Lõpuks teooria kuulatud, suundusime seda edasi praktikasse rakendama. Kotid korralikult pakitud, varustus auto peale ja metsa. Esimene tegevus laagriplatsil oli telgi asukoha leidmine. Appi tuli juhendaja Olesja, kes määras mind jao ülemaks ning näitas ette koha kuhu oleks kõige parem telk üles panna. Edasi oli juba minu mure ülesanded teistele kätte jagada. Nii asusimegi kõik koos telki üles seadma.

Telk tuli ka maskeerida. Siin sai igaüks rakendada oma loomingulisemat külge. Üle telgi sai tõmmatud maskeerimisvõrk mida kaunistasime erinevate okste ja lehtedega. Telki sisse viisime kuuseoksad mis teevad öösel küljealuse pehmemaks ja soojemaks. Peale seda algas häire õppimine - laagrirutiin. Olesja määras igale ühele oma positsiooni kuhu ta peab jõudma kui häiret antakse. Kogu rahvas telki ootele, hetke pärast anti häire ning  kõik pidid võimalikult kiiresti koos varustusega (kiiver peas, riided seljas ja relv käes....meile küll relvi veel kätte ei antud nii et tuli seda ette kujutada) telgist välja saama ja oma positsioonile jõudma. Seda harjutust korrati nii mitmetki korrad. Sellega hakkasid ilmnema ka vead mida olime teinud telgi maskeerisimisel: ukseava oli liiga kinni kaetud, telgi äärtest väljumine oli raske kuna olime maskeerimisvõrgu valesti paigaldanud. Peale mitmeid harjutamisi sai selgeks väljumisjärjekord ja kohad kus keegi välja sai. Lõpuks olime võimelised jõudma oma positsioonile päris kiirelt.

Järgmiseks ülesandeks sai harjutada erinevaid sõduri liikumisviise. Madalroomamine,kõrge roomamine, sööstmine, katmine. Roomamisel osutus probleemiks kandade maas hoidmine. Ikka kippusid kannad üles tõusma, selgus et see ongi naistele omane.

Õhtu üks põnevamaid osasid oli isenda maskeerimine. Saime kätte kamuflaažpulgad ning kukkusime endid kokku määrima. Eesmärgiks oli end suhteliselt nähtamatuks muuta. Nägu ja käed tuli varjata nii, et ühtegi valget kohta ei jääks. Kurjast olid kõik kõrvarõngad ja sõrmused, mis kippusid vägagi helkima pimeduses. Kui näod pähe tehtud siirdusime metsa loodusliku maskeeringu järgi. Katsime oma kiivrid ja riietuse kõikvõimalike okste ja rohututtidega. Meeles tuli pidada, et sarnaneda tuleb konkreetse keskonnaga. Nt kui olla okaspuumetsas siis ei tasu katta end kase okstega. Kui oma kätetööga valmis saime, testiti meie maskeeringuid valgusega (lambid, välguga pildid), saime ise vaadata oma vigu maskeerimisel ja mis kohad välja paistavad. Üllatuseks oli ka see, et hambad helgivad igasuguse valgusvihu käes päris hästi. Nii, et – ei mingit naeratust                        

Enne magama minekut istusime koos lõkke ümber ning igaühel oli võimalus rääkida endast, oma tegevustest ja sellest kuidas keegi on leidnud tee Naiskodukaitsesse. Selgus, et vanusel ei ole piire. Meiegi seltskonnas oli see ühest äärmusest teise. Oma panuse saab anda ju igaüks. Kui ei jõua füüsiliselt saab nt nutikust rakendada.

Õhtupimeduses proovisime katelokis vett keeta. Üllatavalt kiiresti on võimalik liitri jagu vett priimusega keema saada. Kateloki kasutamisel tuleb järgida hoolega tuleohutuseeskirju. Kunagi ei tohi põlevale priimusele lisada piiritust, nii on oht kõige suurem saada viga.

Enne magaminekut panime paika valvekorrad. Määrasime paarid, kes kellega valvab. Iga paar sai valvata umbes 1,5 tundi. Jälgida tuli telgi ahju,väljas asuvat lõket ning hoida silmad kõrvad lahti, et vaenlane ei saaks salaja ligi hiilida. Kahekesi oli lihtsam valvata. Omavahel suheldes sai uni eemal hoitud ja kuidagi julgem oli ka.

Läbi une kuulsin iga krõbinat ja liikumist. Ka ahju kaaskippus kolksuma ja üles äratama. Meeled olid ärksad, kogu aeg olin valmis telgist välja kargama kui peaks häire tulema. Korralikust magamisest igatahes midagi väga välja ei tulnudki.

Mina ja Jana olime viimasena valves. Meie valveaja lõppedes saabus see kaua oodatu häire. Juhendajate poolt sai antud häire ning mina koos Janaga jälgisin rahulikult lõkke äärest kui kiiresti rahvas telgis reageerib. Oli väga naljakas ja nii ununesid täielikult jao ülema kohustused. Ehk siis mina oleks pidanud telki minema ja oma rühma jalule ajama või röögatama „HÄIRE”. Hetkeks kui seda taipasin polnud enam muud teha kui positsioonile joosta. See oli õppetund mis jääb meelde. Oma positsioonidele jõudsid lõpuks kõik. Peale väikest arutelu tehtud apsudest, algaski tegus hommik. Hommikused protseduurid: asjade pakkimine, telgi kokkupanek, isikliku varustuse pakkimine ja lõpuks hommikusöök.

Edasi kulges päev taas teooria tähe all. Süvenesime kaardi lugemise ja kasutamise maailma. Selgus, et kaitseväes loetakse kaarti hoopis teisiti kui tavapäraselt. Nurkade mõõtmiseks kasutatakse tuhandiksüsteemi, kus täisringis on 6400 tuhandikku (64-00). 1º ≈ 18 tuhandikku (00-18) ning kaardilugemine käib ka hoopis vastupidi. Ehk siis meelde tuleb jätta kaarti lugedes põhitõde – uksest sisse (vasakult paremale) ja trepist üles (alt üles). Sellega harjumine võttis aega. Ikka kippus see vastupidi minema. Õnneks saime harjutada asukoha määramist kaardil nii kompassi kui ka kaarjoonlauaga. Lisaks määrasime kindlaid punkte ka looduses. Üks huvitav moodus kauguse mõõtmiseks oli sammupaaride lugemine, nt. Jana 100 meetrit on 64-65 sammupaari mis teeb sammupaari pikkuseks  u. 1,5 m aga minul on 100 m 82-84 sammupaari ehks siis sammupaaripikkus  u. 1,2 m.

Peale põhjalikku teooriat jõudis kätte kaua oodatud hetk – meid lasti loodusesse ehk algas orienteerumine Valga poole. Taas kord jagati meid paaridesse, kätte anti kaart koos esimese punktiga kuhu tuli jõuda. Seekord varustus kaasa tassima ei pidanud, selle võrra oli kergem. Kaasas kaart, kaarjoonlaud, kompass, veepudel ja kirjapulk asusime teele. Algus tundus suht lihtne aga juba teise punkti määramisega suutsime totaalselt puusse panna. Tänu sellele sumpasime pea põlvini mudas kuskil metsas päris pikka aega. Sama suutsid teha 3 tiimi ja nii me ekslesime mitmed tunnid mööda metsi ja põlde punkte taga ajades.  Ja oh seda rõõmu kui lõpuks finiš paistma hakkas!

Kõik väsinud teelised kokku kogutud, suundusime viimasest orienteerumispunktiststaapi, et täita oma tühjad kõhud ning võtta kokku meie kahepäevane õpe. Andsime tagasisidet, olime küll väsinud, aga õnnelikud ning rahul tegusa nädalavahetusega. Aitäh kõigile juhendajatele ja kaasvõitlejatele selle toreda õppe läbimisel.