Trotsimas külma vihma

Meie matk algas Võhmast. Kella 10.00 paiku oli juba tuul tõusnud ning sadas lörtsi. Hakkasime sammuma ning siirdusime metsade ja põldude vahele. Metsa vahel ei olnudki tuul kõva, üsna pea oli maa valge ja tekkis väike lootus, et äkki jääbki lumi maha. Edasi liikumisel õppisime ka käemärke, mida jao liikumisel kasutada saab. Peale esimest viite kilomeetrit tegime puhkepausi ühes metsatukas. Päris mõnus oli - väike piknik soojas detsembris. Kui ei teaks, et on jõulueelne aeg, ei usukski, kuna metsateed olid kevadiselt rohelised ning igal pool palju vett.

Käisime uurimas kohta, kus 1964. aastal filmiti "Põrgupõhja uut vanapaganat". Ürgmets, mida filmis näidati, oli kahjuks tulekahjus hävinud,  samuti ka onn, milles Jürka elas. Praegu on seal RMK metsamaja. Edasi suundusime mööda metsateid Saeveski metsaonni poole, kus pidime ööbima.

Kaarti said lugeda kõik matkalised. Vahepeal isegi ekslesime veidi, kuna metsatee muutus raiesmikuks ning pidime üle langenud puude ronima, sest tagasi minna ka ei tahtnud. Peale väikest ekslemist leidsime kruusatee üles, kuid enne seda oli vaja lai vett täis kraav ületada. Selleks ronisime mööda viltust puud, mis pakkus parajalt närvikõdi. Kuna terve päeva oli sombune ilm olnud, läks väga vara hämaraks ja metsa vahel kõndida oli isegi veidi kõhe - me ei näinud täpselt, kuhu astusime ning ka tempo oli taga - keegi ei taha ju täitsa pimedaks metsa jääda. Selleks ajaks tuikasid ka jalad juba, kruusateel olid kivid läbi saapatallagi päris hästi tunda. Peagi nägime aga oma majakest, küünlad akendel põlemas...
Kokku läbisime esimesel päeval umbes 23 kilomeetrit.

Kuna maja oli külm, siis hakkas kõndimisest maha jahtudes jahe. Õnneks oli meie autojuht juba paar tundi ahju kütnud, see andis lootust, et mingi hetk saab ikka sooja. Samuti oli näha vihjeid, et hiiri oli selles majas hulgi. :) Asusime süüa valmistama ja riideid kuivatama. RMK kodulehel oli kirjas, et talvel ööbimiseks maja väga hästi ei kõlba, kuid sisendasime endile, et ei ole hullu - praegu polegi ju tõeline talv. Tegime ka ahjuvalvet ning magasime teisel korrusel, kuhu oli ka magamamineku ajaks soojus juba levinud.

Järgmisel hommikul sadas vihma. Võtsime suuna Kurgjale C.R. Jakobsoni kodutallu. Seekord kõndisime mööda metsaradu, mitte mööda kruusateed. Hommik oli reibas, kuid pidev vihm tegi oma töö - riided olid niiskusest läbi imbunud ning seistes hakkas kohe külm. Jakobsoni kodutalu-muuseum oli väga huvitav, selle juurde kuulus ka suur vesiveski puust sillaga. Kehva ilma tõttu otsustasime oma matkaplaane muuta, matka varem lõpetada ning otse Türilt rongile minna. Nagu matkajuht Heiki Jakson ütles: “Iga matk õpetab midagi uut.” Mida selga panna ja mida kaasa võtta. Matkates on kõige tähtsamad kindlasti jalanõud, kuid samas külmal ajal ka termos kuuma teega.

Pühapäeval läbisime kokku umbes 13 kilomeetrit, kuna rongile sõitsime autoga. Matka lõpuks oli meel rõõmus ja jalad valusad. Arvan, et lume ja suurte miinuskraadidega oleks üritus üpris ekstreemne olnud.

Halb ilm meid aga kokkuvõttes ei heidutanud, rongiga kodu poole sõites pidasime juba plaane, kuhu järgmisele matkale minna võiks.