Scoutrännak

Tegemist on Scotspataljoni taasloomise aastapäevale pühendatud rännakuga. Mis see aasta toimub juba neljateistkümnendat korda. Rännaku eesmärkideks on tutvuda 1.jalaväebrigaadi koosseisu kuuluva Scoutspataljoniga, tähistada aastapäeva ja tutvuda Pakri poolsaare vaatamisväärsustega.

Tegemist on 30 km retkega, millest saab osa võtta kahe erineva vormiga. Vorm 1-ks loetakse Kaitseväe vormi, saapaid, automaati ja seljakotti, milles peab terve reisi jooksul olema 10 kg  raskust. Vorm 2 on oma äranägemist järgi valitud riietus koos seljakotiga või rakmetega, milles on 15 kg raskust.

Meie alustasime sõitu varakult. 3:30 pidime juba Maleva juures olema ja neil, kellel osalemiseks valitud vorm 1 oli vaja võtta relvad. Täiskasvanuid osalejaid oli see aasta vähem, kui eelmine aasta – ainult 4 (2 Naiskodukaitsest ja 2 Kaitseliidust). Aga oli palju noori – 5 kodutütart ja 3 noorkotkast. Sõitsime välja kahe autoga. Noortele oli autojuhiks Jaanus. Ilm oli Võrust välja sõites vihmane, aga kui kohale jõudsime oli päike väljas ja tuju hea. Noored olid väga entusiastlikud. Ise mõtlesin et olin vist liiga soojalt ennast riidesse pannud.

Alustuseks oli registreerimise kinnitamine. Sest registreerima pidi eelnevalt meili teel. Kohapeal seda teha ei saanud. Ja siis kottide kaalumine. Õnneks on neil olemas suured kotid liivaga, kust siis saab oma kotile kaalu juurde panna kui see päris õiges kaalus ei olnud. Kui see kõik tehtud, kogunesime ootealasse ja asusime starti ootama, mis oli kell 9:00. Paljudel olid kaasas koerad, nii väikseid kui suuri. Rännak ise oli ilusate vaadetega merele, sai näha lund ja pori, kuid õnneks enamus rada oli ikka pigem kuiv ja hästi läbitav. Viimane 5 km on üks pikk sirge. Selle jooksul tekkis nii mõnelgi küsimus, et miks oli vaja sellist matka ette võtta. Aga kui juba lõpp käega katsutav oli siis oli veel jaksu ka väikeseks jooksuks. See aasta sai läbitud rada pikema ajaga kui eelmine aasta, aga lõpetades oli ikka hea tunne. Nii mõnedki meie noored olid juba ammu enne mind finishis ja nautisid puhkust. Aga üldiselt olid kõigil jalad kanged või natuke hõõrutud, kuid nägu nalja täis. Ootasime ära viimased saabujad. Peale retke oli võimalik süüa või pesus käija. Kui kõik meie autos olijad valmis asusime koduteele. Malevas oli vaja veel teha relvapuhastus ja siis koju. Ja oligi järjekordne asjalik päev seljataga.