Austatud Kaitseliidu Tartu maleva pealik, Naiskodukaitse esinaine, head naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, kallid külalised.
Mälestuspäeva tähistamine on üks ilusamaid traditsioone Naiskodukaitse ajaloos. Igapäevaselt me kogume muljeid ja teadmisi, unustame ja mäletame. On kena komme kord aastas pühendada üks päev nende inimeste ja möödunud sündmuste meenutamiseks, kes ja mis on meile olulised olnud, kes ja mis ulatuvad üle aja ning hoiavad elus meie tunnetuslikku juurt. Emakeel ja isamaa on aegruumiliselt meie tunnetusliku juure toitvad raamid. Meie tegusad esivanemad, meie visad esiemad on selle aegruumi külluslikud õied.
1992 pühitseti Haapsalu toomkirikus Emaaltar, mille oli tellinud meie auväärne toetajaliige Heino Noor oma kalli ema Salme, Siberisse küüditatud Haapsalu Naiskodukaitse juhi, ja kõikide teiste eesti emade märtrisurma mälestuseks. Naiskodukaitse mälestuspäeva esimene tähistamine toimus Tartu ringkonnas aprillis 1996 Aage Raua eestvõttel. 1998 püstitas Heino Noor Tartusse perekonna hauaplatsile mälestussamba, meenutamaks kõiki nõukogude terrori läbi hukkunuid ja represseerituid, sealhulgas 1942. aasta aprillis Siberis Sosva surmalaagris hukatud naiskodukaitsjaid. Oli pandud alus Naiskodukaitse mälestuspäeva traditsioonile.
Kuulsime surnuaial seitsmekümne aasta taguseid sündmusi ja see kõik oli liigagi äsja. Salme Noor, Ebba Saral, Alice Kuperjanov, Linda Saar, Alviine Rüütel, Elfride Maria Greenfeldt, Helmi Malla, veel paljud naised Eesti eri paigust. Aeg pressub kokku sellistel hetkedel nagu täna, mil me mõtleme neile tänuga. Naised, keda me täna meenutame lillede, habiseva leegi ja sõnadega, olid ju eelkõige väikesed tüdrukud, ilusad neiud, head emad ja abikaasad. Ja see hea abiline kaitseliitlasest kaasale või lihtsalt naiskodukaitsjaks olemine oli ülim, et võtta nende elu. Mis maailm see on, sellise lähiminevikuga?
Paljugi sellest aja mentaalsusest kestab ja seda võib kokku võtta lihtsa tõdemusega: asi pole rahvuses, asi on ahnuses. Kui kuri ahnus ja kuri kadedus on inimeses, tulebki olla tähelepanelik. Tähelepanu aitab teritada teadmine olnust ja meenutamine mälestuspäeval. Et asi pole rahvuses, olgu siinkohal Anna Ahmatova luuletus, kui mehed olid juba läinud ja varsti polnud enam naisigi ... Võib kuulata heli ja rütmi.
„Тихо льется тихий Дон, Желтый месяц входит в дом, Входит в шапке набекрень, Видит желтый месяц тень, Эта женщина больна, Эта женщина одна, Муж в могиле, сын в тюрьме, Помолитесь обо мне.“
Aja-loo ees aus olles tuleks ju ka meenutada, et meie ühisesse kultuuriruumi ja geneetikasse mahuvad erinevatel aegadel varem elanud esivanemad − need looja läinud varjud −, tahame seda või mitte: nii Eirik Verikirves, kui blondi patsiga piiga saarel, nii Sakala Lembitu kui tema naine, aga ka Eesti hümni sõnade autor ja tema tütar, nii maaharijad kui ülekappajad.
Meie päev meenutab naisi. Kaugemas ajaloos mäletatakse naisi meeste kaudu ja eesnimedega. Mees vastutas ja kaitses, naine hoidis ja kaitses, igaüks endast hapramaid. Ma tsiteerin siin auväärset Vello Salo: „Me lohutasime end sellega, et ütlesime end võitlevat „isa maa ja ema kapsaaia“ eest, ent mõtlesime sellega mitte teatud maalapikest, vaid kogu meie rahvast, kelle eest olime valmis andma elu.“
Me saame meenutades juhtida tähelepanu sellele ajaloos, mis oli, ja saame luua äratundmise silla, et see oli erakordselt julm. Ometi, kes hävitab süütute inimeste elu, ei saa mõrvata nende hinge. Mälestused on vältimatult lünklikud ja ebatäiuslikud. Kuid oluline on elava mälu edasikandumine. Meie osaks on vaadata, et ka kahekümne esimesel sajandil jääksid alles lihtsad inimlikud väärtused, et kultuuri ja hariduse valitsevaks jooneks ei oleks mälu kõhetumine.
Kõhedusttekitaval kombel on hoomatavad ühekorraga nii ajaline lahutatus kui sisemine vastastikune seotus nende inimeste ja sündmustega. Päev suubub öösse, kuid meil on võimalus süüdata mälestuste lamp ... Need küünlad kalmudel.
Keegi meist ei astu sama rada. Meie teed lõikuvad, ühinevad, aga ühtesulamine kestab lühikest aega. Kuid me saame koos kujundada oma aktiivse mälu, mis on muuhulgas pärit ajaloost ja kirjandusest, aga ka omadest kogemustest.
Tänutunne ja austus tulevad teadmisega, et rõõmu ei tunta kurbuseta, mõnu valuta, elu surmata. Kõlbeline käitumine ja tänutunne on meie vastus inimestena kingituse eest seda siin öelda, või vaikida ja sellele mõelda.
„Vaikselt voolab vaikne Don, Kuldkuu tuppa tulnud on, Müts pääs viltu, tuppa jääb, Nurgas varju kuldkuu näeb. See on naine üksinda, Maha jäetud haigena, Poeg on vanglas, hauas mees, Palvetage minu eest.“ (tõlkinud Marie Under)
Selle päeva ilu ja väärtus on inimestes, kelle auks seda peetakse ja kes seda siin koos peavad.
Maal aias on alles veel ema istutatud pojengid. Need külluslikud õied. Ja siis pole enam sedagi ... Meie tänane elu on homne mälestus. Olgem naiskodukaitsjatena oma tegelikult vaprate ja ilusate esivanemate, esiemade väärilised. |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale