Eesti helmemänni pisarad

Tume vaikus üle välja,

üle laane astub öö.

Vaikus ootel vanund pilvis,

maailm ootab, sõnatu. (Juhan Liiv)

Head naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, kallid külalised.

See, mida me täna meenutame, juhtus ammu. Kõik, mis jääb ajas meie ajaliku elu taha, on meie enneminevik. Aga siin ei tähenda aeg. Kõik, mis juhtus, juhtus meie maa südames ja siis juhtus see ka meie südametes.

Naiskodukaitse mälestuspäeval meenutame 1942. aasta aprillis Siberis Sosva surmalaagris hukatud naiskodukaitsjaid ja kõiki nõukogude terrori läbi hukkunuid ja represseerituid. Nende elu jäi lühikeseks. Inimese eksistents ongi lühike. Kuid ta ei tohi lõppeda vägivaldselt.

Kui hukatakse laps või naine, langeb härmatis keelevõrgule. On vaikus. Ja hääletu oie.

Olevast saab kõnelda mitmeti. Sõnadega me loome ja sõnadega me anname ära. Sõnadel on imepärane komme kaduda ja ometi jääda alatiseks alles. Me toome mälu ajakangast esile sõnade abil.

Mälestame neid ja täname neid, kes tänast päeva ise näha ei saanud, kuid kes on meie tänase eest seisnud. Me nimetame teid – Elfride Maria Greenfeldt, Alice Kuperjanov, Helmi Malla, Salme Noor, Alviine Rüütel, Linda Saar, Ebba-Maria Saral – ja me mäletame teid.

Meie esiemad on kui helmemänni pisarad. Oie hääletu, mis jäi pilvisse, on alles meie mälus, nagu on alles päike helmemänni tardunud vaigus – merevaigus –, mis on laagerdunud 50 miljonit aastat Kihelkonna kihelkonnas. See liigutab aegruumi. See puudutab, aga pole ainult rahvuse, keele ja kultuuri teema.

Mälestuspäeval meenutame neid, keda hukati, ja ka neid, kelle osaks jäi räigelt rikutud elu. Kui oled kurjuse impeeriumi käsilaste poolt saadetud külmale maale või kükitad mänguriiete väel mustikavarte vahel, kui sinu isa ja ema ära viiakse, siis see ongi see. Mäletame ja mälestame neid, kes julmade ideoloogiate tulemusena mõrvati. Kuid kes hävitab süütute inimeste elu, ei saa mõrvata nende hinge. Vägivaldselt surnuid, hukatuid tulevased põlved ei unusta. Vahel ei näe seda üks inimpõlv, aga tõde on alati olemas. Eesti leegionärid ... Lömastatud nägudega kodukaitsjad-metsavennad ühishauas ... Katõn ...

NSVL NKVD ja poliitilise juhtkonna korraldusel hukati vangi langenud 21 857 Poola kodakondsusega poola, ukraina, valgevene ja juudi rahvusest isikut. Neist ligi 15 000 olid Poola ohvitserid. NSV Liidu siseasjade rahvakomissar L. Beria andis 1940. aasta märtsis välja direktiivi saata kõik Ukrainas ja Valgevenes sõjavangilaagrites asuvate poolakate perekonnad 10 aastaks Kasahstani. Direktiiv nägi üksikasjadeni ette samasuguse käitumisviisi, mida rakendati Eestis nii 1941 kui 1949. Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu olid langetanud deporteerimisotsuse 2. märtsil 1940. 16. aprillil 2012 tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus NKVD poolt läbiviidud hukkamised sõjakuriteoks. Millal selgus tõde?

Läbi ajalooudu kostavad ohvrite surmakarjed, vaatavad vastu ahastavad silmad. Nõukogude režiim tegi inimestest numbrid. Need arvud tuleb õigesse perspektiivi seada. Meie – naiskodukaitsjate – ülesanne on aidata selles töös. Kuni on keegi, kes mäletab, elavad nad edasi. Iga vale või vägivallaga alanud tegu leiab oma lõpu ja ei jää kestma. Isegi kui meie silmad, inimese eluea pikkus, seda ei näe. Maailma ei saa kaua tüssata. Varem või hiljem kerkib tõde nagu puutükk vee peale.

Kuri räägib enda eest ümberlükkamatult. Nõukogude okupatsioon, nõukogulik okupatsioon meie elude üle … Nõukogude mentaliteedi kandjate ülimaks eesmärgiks on võimu monopoliseerimine, enese isiku tähtsaks tegemine, näivuse edendamine. Selline mentaliteet põlistab hüved ustavatele siseringi ja peab tööd väärtustavaid inimesi ebamõistlikeks. Nõukogud on mehitatud, ka naistega. Isiklikud hüved kaaluvad üle kollektiivi huvid. Võimuiharate leebelt mafiootilised meetodid moodustavad hõljukimpeeriumi osa. Hõljukimpeeriumid toimivad hirmutamise, kuuletuma sundimise, meelitamise, pugemise, käsutäitmise vaimus. Need omadused eristavadki väärikaid ja väärituid. Viimased on intellektuaalselt jätkusuutmatud.

Kuigi see ei paista lõppevat kunagi ... Kurjus otsib alati pidepunkti. Üks valekaebus rikub elu ka täna. Aga me oleme vähemalt elus. Kes on need, valmis alatusteks? Kust tuleb kurjus inimese sisse? Küsimused on igivanad. Ja vastused on erinevad. Lömastatud moraaliga inimene ongi see, kes on võimeline omastama teise vara: nii füüsilise – maa või maja – kui ka vaimse – artiklid või uurimistöö. Ideoloogia on nende tegude õigustus. On öeldud, et iga sugupõlv on kõrberännaku sugupõlv ja igal sugupõlvel on oma rahvajõuk, kes tahab pöörduda tagasi Egiptuse lihapottide juurde. Surmal on süda elavate sees.

Türanlike võimuahnete julmusega kasutatakse ära inimesi, rahvusi, rahvaid, riike ja keelt. Kindlasti keelt. Ideoloogiad esitatakse keele kaudu. Haridus ja skeptiline meel annab võimaluse läbi näha meedia tähendust konstrueerivast rollist. Kui seda pole, on eespool kirjeldatud dostojevskilike sortside koondumine võimalik. Valitsemise ainus mõte ei saa olla vara ümberjagamine. Võim tähendab tegutsemist ja tegutsemine tähendab vastutamist tehtu pärast.

Et ei jääks tühiasjadeks eetika ja maine. Et ei loeks vaid raha, võim, ülemuse soosing ja ringkäendus nende omamiseks. Et ei kasvaks peale põlvkond, kel on ainult powerpoint-tüüpi teadmised ja meedia konstrueeritud tähendused, sest kui kuhtub mälu, on täidetud kõik tingimused uueks, nõukoguliku mentaliteediga okupatsiooniks. Et ei moodustuks moodulinimest, kes suudab sobituda igasse poliitilisse olustikku, liituda igasuguste ühendustega ja neist sama kergelt välja astuda nii, et keegi ei süüdista teda reetmises. Seda saab takistada läbi nähes, minevikku mitte unustades, olnut mitte ümber kirjutades. Muidu me kaotame paratamatult oma traditsioonid, mõnusad pisiasjad, sõbrad, perekonna ja kõige lõpuks keele ning mälu. Kaotame selle, mis teeb meist inimesed – identiteedi, vabaduse ja tundeerksuse.

Miski selles maailmas ei ole püsiv. Tänasele järgneb homne. Inimene on pilv, mis ujub mööda, unenägu, mis põgeneb. Aga just see kaduvus annab kindlust öelda, et armastus on alati tugevam kui kurjus ja surm. Armastus ei jää olemata ega tulemata. Iga uue lapse sünniga algab maailm otsast peale. Mälu ja puudutus, kordumatu ja igikestev.

Me pole sõjas, meil on vaba maa, ilusa loodusega. Balti merevaik, mis ulatub Kura kurguni ja Kihelkonna alla, on helmemänni tarretis. Me oleme andnud nii reaalseid luksuskaupu Rooma imperaatorite lõbuks ja rahakate emandate luksuskaubaks kui ka müüte Heliaadide tardunud pisaraist või Hesperiidide aias tilkuvatest paplitest. Akadi elmešu ja heebrea hašmal olid suure säraga poolmüütilised isepärase värvinguga kalliskivid – meie merevaik.

Lehed langevad puult, aga oksad jäävad alles. Oksad murduvad, aga tüvi jääb alles. Igal maal on kadunud eestimaalaste lapsi. Nii nagu merehoovused kannavad vaigutaolist eritist kaugetele randadele, oleme andnud eestimaalasi igasse maailmanurka. Nii nagu sääsed ja kihulased tarduvad vaiku, nii püütakse võrku nõukogulikud sortsid. Ja põlemisel on tunda männi lõhna. Merevaigu põlemisel.

On öeldud, et film on suurem kui elu, kuid sõna on suurem kui film. Kui film liigutab – oma kahetähenduslikkuses – kujutluspilti, siis sõna loob selle. Kui sõnavihm on meie peale maha sadanud, jäävad hinge muljed ja kujutlused, mis toidavad meeli ja hoiavad mälu elavana.

Ka siin saalis on ahjudel-kaminatel tuunikates naised-inglid, igal võidupärg ja igihaljas oks käes. Sümboolselt rahutoojad, kodurahu toojad, kodusooja hoidjad, nagu öeldes: „Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu.“ Ka meil on igikestvus, veelgi pikaealisem – helmemänni pisarad.

Hukatud naiskodukaitsjatel kasvavad sõrmede vahelt igihaljad oksad, mis tungivad läbi pinnase ja jäävad alatiseks mäletama. Neile on tõeks läinud, et „ainult südamega võid sa puudutada taevast“ (Rumi, 1207–1273).

Mihkel Mutt on öelnud: „Elu on nii hästi tähenduse kui läheduse otsimine.“ Nii on. Ma lisaksin: ka kaugus võib olla lähedus, kui tal on sinu jaoks tähendus.

Kasutatud ka:

Donskis, Leonidas 2003. George Orwell: Fašismi ja vihkamise anatoomia. ‒ Akadeemia 8, 1590‒1616.

Puhvel, Jaan 1998. Helmerannik, Hesekiel, hetiidid. ‒ Keel ja Kirjandus 4, 242.

Singer, Isaac Bashevis 1992. Ori. Tallinn: Aviv (Tõlge Kalle Kasemaa, originaal 1967).

Katõni massimõrv. ‒ Vikipeedia. http://et.wikipedia.org/ (03.04.2013)