Eesti sinine taevas

Head naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, kallid külalised.

Tänasel päeval mälestame hukkunud ja hukatud õdesid, naiskodukaitsjaid. Mäletame ja meenutame nii Siberis Sosva surmalaagris hukatuid, Eestis mahalastuid kui ka kõiki nõukogude terrori läbi hukkunuid ja represseerituid.

Puuoksal leinas istus üksik lind,

kes kaaslaseta jäänd,

külm tuuleiiling puhus ning

jõekaldal kirmles jää.

Ei hõljutanud lehti raagus puud,

ei kandnud lilli tühi paik,

ja ühtki häält ei kostnud muud

kui veskiratta kaik.

(Percy Bysshe Shelly, tõlkinud Minni Nurme)

Eestimaa on olnud tühi. Aga on vahe, millisel põhjusel on talud tühjad. Kui okupeeriv riik laastab maa ja laseb võimutruude käsilaste kaudu küüditada kodudest kaugele kohalikud elanikud, on tühjade kohtade vaikus karjuv. Kui seisad täiskiilutud loomavagunis, ei tea sa oma tulevikku. Kui sind öösel kambrist välja tuuakse kitsasse akendeta ruumi, mida sa jõuad mõelda, revolvritoru kuklasse surutud?

Tunnen, kuidas see rinnun siblib,

see hahaken hingeliblik.        

(Henrik Visnapuu)

Sa tead, et sa pole milleski süüdi. Mis süü saab olla naisel, kes kuulus naisteorganisatsiooni, mis abistas mehi, kes olid ja on alati valmis kaitsma oma kodu, oma peret? Siis ei löö enam kirikukell ja veskiratast ei aja ringi ka vesi. Vaid kauge kaja, valulik ja kume [---]

Paari aasta eest kutsusin Eestisse konverentsile sümpaatse naisteadlase Inglismaalt. Kui ma lahkumisel küsisin, mis talle Eestist meelde jäi, ütles ta: „Taevas. Ilus sinine taevas. Ma pole seda ammu näinud.“ Me võime ühelt poolt olla pettunud, et meil pole olnud tööstusrevolutsiooni koos suurema rikkuse, aga sealjuures ka vabrikute korstnatest tuleva suitsuga, teiselt poolt aga rõõmustada rohelise maa ja sinise taeva üle.

Meri pühib puhtaks taeva ja pilved kuivatavad pisarad. Maa ei tohi olla tühi seepärast, et elu seal on süstemaatiliselt hävitanud julmad, ahned ja rumalad vallutajad. Rumalus, hirm ja kadedus sünnitavad kurjuse. Ainult haridus saab aidata. Ja südametunnistus. Tunnistus, mis antakse meile, ilma et oleksime veel mingigi kooli lõpetanud. Mis hindeid me sinna saame, seda näitavad meie teod. Aga pole olemas ükskõikset tegutsemist. Tegevus ei ole ega saagi olla ükskõikne.

Südametunnistusele apelleerimine on võimalik ainult siis, kui sel teisel on südametunnistus. On ka neid, kel pole. Näiteks me peame ikka ja jälle tõdema, et mõned teod, mis muudavad paljude elu, saavad alguse ühe inimese võimuiharatest ambitsioonidest. Eelmise sajandi kaks sõda on pannud inimesi rääkima ja kirjutama juhtimisteemadel. Ometi võime ka täna ise näha, mida ühe riigijuhi tahe teeb teise riigi ja rahvaga, mõjutades kolmandaid riike ja paljusid rahvaid. Ei ole olemas juhtimistarkust. Ka tuhanded muud kultused domineerivad inimeste mõistuse üle ja seda sageli ametlikul soosingul. Jumalausu kaotanute probleem pole see, et nad ei usu lõpuks midagi, vaid see, et nad hakkavad uskuma kõike. Harimatus on ajaloos ennegi avanud vale värava.

Vabaduse ründamine tuleneb suurel määral viitsimatusest mõelda. See oleks nagu kuulutada, et vikerkaare tõene asukoht on seal, kus teda aiaväravast nähakse. Me oleme teinud otsuse, kuid see ei anna meile mingit avastust (Simon Blackburn). Me mõistame, mõistmata ometi küllaldaselt; me tabame midagi, ja tabatu libiseb meil käest. Seepärast ma kordangi harituse vajalikkust: et ära tunda kurjus ja läbi näha tema rumal ahnus.

Inimene võib olla iseenda lendlemise lõksus. See saab võimalikuks võimu kaudu. Võim tähendab raha. Raha omamine ei tähenda alati mõistust ega isiksuseomaduste paremaks muutumist. Inimesi hinnatakse selle järgi, mida nad ehitavad, mitte selle järgi, mida nad hävitavad. Need, kes klammerduvad võimu külge korruptsiooni ja pettuse ning eriarvamuste vaigistamise abiga, on ajaloos kaotajate poolel. Nad edendavad inimeste vanu lemmikuid: omakasu, enesetähtsust, võimuiha, illusiooni kontrollist sündmuste üle.

Tõde teeb vabaks. Teadmised lisavad värvi. Kuigi sa ei saa näha vikerkaare lõppu mujal kui seal põllul, on sul võimalik samal ajal teada, et teistes silmades ja teiselt positsioonilt on asjad teistmoodi. Siis võid öelda poeedi sõnadega: „Elu, nagu mitmevärviline klaasist kuppel, teeb laiguliseks igaviku valge kiirguse.“ (Percy Bysshe Shelly)

Juba Fjodor Dostojevski kirjutas oma Sortsides sellest, kuidas Venemaal hakkasid kogunema salaühingud, viisikute võrgud, kuidas kerkisid esile sellised inimesed, kelle töö seisnes riigi ja tema kõlbluse murendamises. Üle jäävad ainult nemad, kes nad on end ise võimu vastuvõtuks määranud. Ja terve sugupõlv tuleb ümber kasvatada. Olulisem veel on see, kuidas muu ühiskond ei näinud selles mingit ohtu, ei teinud neid sonidega väheharitud julmureid märkamagi. Siis kordus see Saksamaal ja on kordunud mitmetes riikides. See on nii masendavalt, süngelt, kurnavalt kurb.

George Santayana on öelnud: „Need, kes ei mäleta ajalugu, on määratud seda kordama.“ Me ei saa lubada, et me ei mäleta. Kui me unustame, siis ei usu me seda enam ühel päeval. Me peame ikka ja uuesti mäletama süütult kannatanuid, väärtuste pärast nagu isamaa-armastus ja kodutunne hukatuid. Sest ebaõiglus ei jää kunagi karistamata. Naised tajuvad ka tegelikult ebameeldivusi üksikasjalikumalt ja täpsemalt. Ja mäletavad neid paremini. Mälestame neid, kes on meie tänase päeva eest seisnud: Elfride Maria Greenfeldt, Alice Kuperjanov, Helmi Malla, Salme Noor, Alviine Rüütel, Linda Saar, Ebba-Maria Saral. Ja ka neid, keda me ei oska praegu nimetada. Nende ülimalt õpetlik elu kui tegu toob aredalt esile inimese vaba tahte ja vapra meele.

Ma meenutan uuesti südametunnistust. Tunnistust, mida ei saa unustada sahtlipõhja. Ja tarka tegutsemist. Arukas valib tegutsemise viisi ja sobivad sõnad, et astuda vastu seal, kus tema võimalus on parim ja tema viis ei ohusta süütuid.

Oli Eesti mõistes väike talu. Või keskmine. Oli palju tööd ja lõpmatu vabaduse tunne, kui seisad rabas ja kõik õitseb ümberringi ja sammal varvaste all on paks ja pehme ja vetruv. Võib tunda puudust kevadest, mil lilled hakkavad õitsema ja linnud tulevad tagasi. Need naiskodukaitsjad, nemad ei saanud enam kunagi tagasi tulla. Kuid inimene surevat kaks korda: siis, kui hing lahkub kehast ja siis, kui viimane sõber lausub tema nime. Eilsest sai täna, aga meie mäletame neid. See hääletu selgus, kui kõiksus tiheneb [---]

Marmor mureneb, pronks paatub, kuid sõnad ‒ näiliselt kõige hapramad kõigist meediumeist ‒ sõnad jäävad püsima. Liivakellas nõriseb liiv läbi võimaluse viidata lõpmatusele, kummulipööratud kaheksale, kõneldes nii sõna aegatrotsivast loomusest kui ka sellest, kui vähe on aega, mille vältel kuulata, lugeda ja meenutada. (George Steiner) See on kui viiv, õie avanemine vaiksel oksal.

On õhtutaevas ääretu kui meri

Siin loojuv päike paljajalu tuleb

Ja tuleb sinu juurde üle vee

Aeg peatub, vaikus süütab tähed

Ma kummardan su mälestuse ees