Naiskodukaitsja – kui sageli me mõtleme selle sõna peale? Kolm kaalukat ja väga olulist sõna – naine, kodu, kaitsja. See viimane sobib tavatähenduses pigem meeste maailma.
Ausõna, ma ei taha roomata poris ja püssi lihtsalt kardan. Ja mis siis? Tean, et mind vajatakse ja kuulun teie hulka just sellisena nagu olen. Üha enam tundub mulle, et igaüks oma individuaalsuses ongi eriline ja koos oleme just see suurte tähtedega MEIE.
Aeg-ajalt tuletan meelde juba kooliajast ajusopis olevaid ridu:
„et hallimast hallim meri vahel on sinine
ja on kallimast kallim kullateraga inime ...“
Kaks aastat organisatsioonis olla on lühike aeg, samas on andnud juba piisava kindlustunde ja palju muutnud suhtumist ning arusaamu.
Mõnikord juhtub nii, et oled inimesega aastaid teretuttav, võib-olla ka mingil teemal pisut vestelnud, aga... ei tunne teda. Ja nagu ikka tüüpilise eesti inimesena lood temast, tundmatust, sageli mitte just värvika kuvandi. Tänaseks juba paar aastat oma jaoskonna naistega ja paljudega täna siin ruumis viibijatega mõned sajad grammid „ühist soola söönuna“ on hämmastav tõdeda, et me olemegi nagu sibulad – seest siiruviirulised, pealt kullakarvalised, ilusad ja varjunditega. Vaja on vaid vaadata südame ja hoolega.
Naine seelikuga piduvormis, naine pisut kohmakas digilaigulises vormis, naine supikulbiga – ninaots tahmane, naine relvaga – nägu roheliseks võõbatud...
Naerusuised naised, asjalikud töised naised;
naine kui ema, naine kui mehele võrdväärne kaaslane.
See loetelu on näide, et me suudame kanda palju erinevaid rolle, jäädes samas naiselikuks ja kauniks.
Minult on mitmed inimesed küsinud, et miks ma astusin Naiskodukaitsesse. Jah, vastus oli alguses, et huvitava seltskonna ja enese proovilepaneku pärast. Praeguseks on lisandunud tunne, et ma tõepoolest armastan oma väikest kodu Eestimaad ja olen väga uhke olles osake nende inimeste seas, keda ühendab samasugune tunne teda hoida ja kaitsta. Ma ei tao rusikaga vastu rinda, et olen isamaa patrioot. see tunne on kuskil sisemuses. Naiskodukaitsesse kuulumine pole hobi, vaid missioon. Ma ei tee seda igavate tundide peletamiseks, vaid kindla sooviga omalt poolt midagi anda ja midagi luua.
Mulle annab palju jõudu ja indu mu sõber ja mõttekaaslane – üks vana mees, väga pühendunud kaitseliitlane, kelle tahet ja elujõudu siiralt imetlen. Kutsun teda oma teiseks isaks.
Ja nüüd jõuan teemani, millest ei saa kuidagi mööda – mehed meie ümber ja koos meiega!
Kulla naised! Meie kaaslased eluteel, sõbrad, isad, pojad, vennad, kolleegid – kui poleks nende toetust ja heakskiitu meie tegevusele, siis kardan, et mõnigi meist annaks loobumisvõidu. Keegi peab ju olema, kes saadab meid kodust välja ja naastes võtab avasüli sooja koduga taas vastu! Keegi, kes küsib: „No kuidas läks, millega jälle hakkama saite?“ Ja olgugi, et nad meid mõnikord naljaga pooleks militaarnaisteks kutsuvad, on nad meie üle uhked. Näen seda omaenda kodus, kui abikaasa loeb põnevusega „Kaitse kodu“ värsket numbrit; mugistab naerda, kui tema pisut snoob proua läheb talvisel ajal metsa õppustele toitlustama ja peab peaaegu lumehanges magama; annab soovitusi, mida kaasa võtta ja aitab orienteeruda digivormi kümnetes taskutes.
Üks tark inimene on öelnud kuldaväärt sõnad: naine on tõeliselt õnnelik, kui ta saab mehe laia selja tagant kogu maailmale keelt näidata. Lisan omalt poolt täiendusena: ja selle selja taga teha oma toimetusi!
Palju õnne ja jaksu Sulle, 84. aastane proua NKK, kes sa oled trotsinud elutorme, aga jäänud ikka kenaks ja tragiks. Palju õnne meile kõigile!
Margit Soieva, Põhja-Tartu jaoskonna aseesinaine
Kõne NKK aastapäeval 3 Head sõbrad! Kutsun teid endaga kaasa lühikesele mõttematkale ja orienteeruma lauserägastikes. Aga orienteerumine on meil ju selge! Palju õnne meile kõigile! Margit Soieva, Põhja-Tartu jaoskonna aseesinaine ← Eelmine Kui meie käed on vabariigi kätes Järgmine → Meie esiemad − Eesti aegruumi külluslikud õied Kõne NKK aastapäeval 3. sept. 2011 Tartus EÜS-i majas 
