Kalevi jaoskonna ajalugu

Kalevi jaoskonna juured ulatuvad juba noore Eesti Vabariigi algusaastatesse.

10. jaanuaril 1918. a. otsustas Maanõukogu ¹ kuulutada Eesti iseseisvaks kohe, kui Saksa vägede sissetungi oht muutub vahetuks. Maanõukogu otsusega otsustati moodustada välisdelegatsioon, tutvustamaks maailmale Eesti olusid ning hankimaks ka rahvusvahelist tunnustust Maanõukogule.

24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja Eesti Vabariik ja määrati ametisse Eesti Ajutine Valitsus. ²

11. novembril 1918. a. asutati Eesti vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon Kaitseliit. ³

1. detsembril 1924. a. loodi Kaitseliidu Kalevi malevkond. ⁴

Malevkond võrsus juba ammugi enne tema ametlikku asutamist spordiselts „Kalevi" ridadesse kuuluvatest meestest. Ajaloolased märgivad, et juba 1917. a. kuulusid „Omakaitse" organiseerijate hulka spordiselts „Kalevi" liikmed. Neist moodustatigi 20. detsembril 1918 „Kalevi malev", mis praegu kannab „Kalevi malevkonna" nime. Vabadussõja ajal sai „Kalevi malev" kuulsaks ja kalevlasi tunti kui hea distsipliiniga ja „vapraid“ sõdureid. Koosnes malev ju peamiselt spordiseltsi: „Kalevi" ümber koondunud sportlastest, kes olid kehaliselt karastatud ja meelsuselt ühtekuuluv üksus. Sõja lõppedes, kui sõdurid demobiliseeriti, malev likvideerus. Uuesti koondusid vanad sõjasõbrad 1. detsembri hommikul 1924. a, kui kodumaa neid taas vajas. Sama päeva õhtuks oli formeeritud 52 meheline üksus, mis nimetati „Kalevi kaitsemalevaks" ja hiljem, kui juba seltskondlike organisatsioonide ja valitsuse esindajate vahelisel koosolekul oli otsustatud Kaitseliidu loomine, nimetati ümber „Kalevi malevkonnaks". Seega on Kalevi malevkond asutatud enne ametlikku otsust ja vanim kaitseliidu üksus kogu Eestis. Esimese aasta jooksul on malevkonda juhtinud kolm pealikut: 1924. a. - 1926. a. kapten Leopold Tõnson

1926. a. - 1933. a. leitnant Valter Pajusson

1933. a. - 1939. a. kapten Bernhard Abrams

Naiskodukaitse ehk naiskaitseliidu asutamise mõte tekkis Tallinnas samuti 1. detsembri. sündmuste mõjul kui toimus Nõukogude Venemaa poolt Eestis mahitatud kommunistlik riigipöördekatse. Mehed olid organiseerumas riigikaitseks ja naisedki ei söandanud hoida käsi süles. Terve rida majanduslaadilisi küsimusi vajas malevkondade juures lahendamist, millega organiseeritud naised oleks suurepäraselt toime tulnud. ⁵

Esmakordselt võeti naiskaitseliidu küsimus päevakorda Tallinna Eesti Naisseltsis ja 28. detsembril 1924. a. loodigi esimesed Naiskodukaitse jaoskonnad. Tookord küll Kaitseliidu naisüksuste nime all. Esimeseks nende hulgas võib pidada Kaitseliidu Tallinna Maleva Kalevi malevkonna juurde Eesti Naisseltsi Tallinna juhatuse poolt ellukutsutud naisüksust “Lindade kompanii”. Lindade naiskompanii etteotsa valiti Anna Tõrvand-Tellmann. Naisüksuse loomisel oli paljuski eeskujuks Soomes juba populaarsust võitnud samalaadne organisatsioon Lotta Svärd, mis loodi 1920. aastal sealse Kaitseliidu toetuseks. Varsti asutati ka teiste maleva allüksuste juure samasihilised naisorganisatsioonid. Ametlikult asutati Kalevi jaoskond 13.05.1925. aastal, millest sai Tallinna ringkonna kõige esimene jaoskond mille esimeseks esinaiseks sai Anna Tõrvand-Tellmann.

Aastatel 1925 - 1926 loodi sarnaseid naisüksusi üle kogu Eesti.

Esialgu puudusid loodud üksustel töötamiseks juhtnöörid ja puudus isegi side üksikute jaoskondade vahel. Oli vaja mingit kogu maleva piirkonnas tegutsevate naisjaoskondade tööd ühtlustavat organit. Alles 10. juunil 1927. a. valiti selleks ajutine kolmeliikmeline juhatus Anna Tõrvand-Tellmanni juhtimisel. Sama aasta 2. septembril pandi Kaitseliidu ülema käskkirjaga maksma ajutine korraldus, mis määras Naiskodukaitse tegevuse ja sihid. See võimaldas asuda kindlamalt tööle. Ajutiste määruste põhjal valisid jaoskonnad oma liikmete juhatused ja ringkonnakogu, kes 29. novembril. 1927 valis esimese ringkonna juhatuse. Esimeseks ringkonna esinaiseks valiti Mari Raamot. Anna Tõrvand-Tellmannist sai kogu Tallinna ringkonna esimene esinaine ja seda ametit pidas ta 18. detsembrist 1928. a. kuni 23.05.1934. a. ⁶

Esimesed erialaosakonnad olid: sanitaar-, toitlustus-, varustus-, majandus-, propaganda- ja noortetöö.

Naiskodukaitse oli oma aja kohta väga edumeelne naisorganisatsioon. Sellesse kuulumine oli ühiskonnas prestiižne, sest liikmeks vastuvõtmisel kaaluti soovijaid väga hoolikalt. Enamuse liikmeskonnast moodustasid vastutust kanda oskavad ja haritud naised, nagu taluperenaised, õpetajad, kontoriametnikud. Enne Teist maailmasõda kuulus Naiskodukaitse ridadesse ca 16 000 liiget (1940. a. – 15 798) üle Eesti. Naiskodukaitse juhtkond koosnes eranditult Eesti ühiskonnas tuntud ja tunnustatud tegelastest. Kaitseliidu eriorganisatsioonina töötasid Naiskodukaitse jaoskonnad samanimeliste Kaitseliidu üksuste juures. Naiskodukaitse peamised tegevusvaldkonnad olid majandus-, toitlustus-, sanitaar- ja propagandaala. ⁷

1931. a. hakkas Kalevi malevkond hoolitsema oma noorte eest, asutades noorkotkaste organisatsiooni, kelle esimeseks pealikuks oli leitnant E. Nesselberg-Kumari. Samuti asutati malevkonna juurde paar aastat noorkotkastest hiljem ka oma kodutütarde rühm.

1934. aastaks oli alus pandud Kalevi, Põhja, Lõuna, Toompea, Ida, Sadama, Kopli, Nõmme ja Eriüksuste jaoskondadele.

1939. a. oli Kalevi jaoskond Tallinnas suuruselt kolmas jaoskond oma 84 liikmega Toompea (99 liiget) ja Ida jaoskonna (90 liiget) järgi. Kokku oli Tallinna ringkonnas selleks ajaks tegutsemas 17 jaoskonda:

Harku jaoskond ( 21)

Ida jaoskond (90)

Kalevi jaoskond (84)

Kergedivisjoni jaoskond (21)

Kopli jaoskond (30)

Lõuna jaoskond (66)

Maleva staabi jaoskond (51)

Naissaare jaoskond (7)

Nõmme jaoskond (41)

Põhja jaoskond (81)

Sadama jaoskond (53)

Soomusauto jaoskond (9)

Suurupi jaoskond (17)

Toompea jaoskond (99)

Viimsi jaoskond (18)

Välisuurtükiväe divisjoni jaoskond (41)

Vääna jaoskond (11)

_______________________________________________________________________________