Julge pealehakkamine on pool võitu

Juba mitu nädalat varem, kui selgusid baasväljaõppe sõdurioskuste mooduli toimumise kuupäevad, läks naiste seas põnevaks aruteluks ja juba eelnevalt jagati hoiatusi, mis kõik võib juhtuda, ja nippe, mida kõike võib vaja minna. Kellel oli eelnevat elukogemust, juhendas võhikuid, ja kes jälgis hoolega ilmateadet, soetas kiiruga vastavat riietust.

Lõpuks saabus kauaoodatud laupäevahommik ning esialgu täiesti müstikana tundunud sõjalise tööriistaga tutvumise ja relvaõppe järel suunduti kolonnis metsa poole – oli aeg praktiseerimiseks. Ilmaga siiski vedas – sadas küll lund ja iiliti puhus tugev tuul, aga kogu lasketrenni ajal oli nii põnev, et ilma ei pannud üldse tähele! Ohutus, treeningkäsud, kõrvaklapid, kirp ja tagasilöök – kõik nõudis sügavat tähelepanu ja keskendumist! Pärast punktiskooride kokkulugemist, kui päike juba eredalt paistis, sai näha, kes oli kõige kõvemini paugutanud ehk algas relva puhastamise õpe naistelt-naistele Echo Romeo seeniori valvsa „valge kinda” kontrolli all. Selleks ajaks oli tunne juba nagu maailmavallutajal ja keeruline, kuid naiselikult läikiv masinavärk sai lõpuks kokku justkui iseenesest!

Seejärel haarasid meie üliasjalikud noored instruktorid kompassid ja paberkaardid ning õpetasid meid kaardilt õigeid punkte, suundi ja mõõte leidma. Kõik pidid selle oskuse selgeks saama!

Üks teenivamaid õpetest oli kindlasti kateloki kasutamine lõunasöögi valmistamisel – söömine on ometigi ainus töö, mis toidab! Ehkki jänest ega lindu pidanud väljaspool kaasavõetud purgisuppe otsima, tekitas kõhutäie keetmine elevust: kuhu käib piiritus ja kuidas seda süüdata ning millist kaussi ja veekogust kasutada? Kiirpuder pole vist tegelikult kunagi varem nii hea mekkinud!

Kui nõud puhtaks olid pestud, asusime harjutama sõnumi edastamist erinevatel sidevahenditel. Seda drillisime ikka üsna pikalt ja et tegu on tavaelust küllaltki erineva tegevusega, siis vilunuks saamine nõuab palju harjutamist nii info jagamisel kui ka töövahendite ülesseadmisel.

Enne varustuseõpet oli aeg valmis panna magamisase suures köetavas telgis. Olles lebomattide alla kogunud piisava hulga kuuseoksi lähedalt leitud tormimurrult, võis alata oma tuletegemisoskuste demonstreerimine. Kõik oli justkui vägev, kuniks kõik telgisviibijad tuli ruttu „suitsusaunaefekti” tõttu õue saata ... Siibrid õiges asendis, hakkas ka suits lõpuks lahkelt liikuma ning unised naiskodukaitsjad lubati enne oma tulevalvuri vahetuskordi veidikeseks puhkama. Öö möödus häireteta. Kelle kahjuks, kelle õnneks!

Hommikune äratus oli plaanitud luksuslikult kella kaheksaks. Õhtul tundus see väga koomiline ehk et nagunii on tuku kuuest läinud ja asume jälle tööga pihta ... Aga ei. Kell seitse tuli justkui kõikse magusam uni ja kui oleks lastud, oleks vist võinud keskpäevani magada! Väidetavalt pole isegi ükski kardetud tervisemure kedagi kimbutanud!

Pärast kosutavat hommikusööki toimus virges metsaõhus veel metsameigiõpe ja kaunite daamide kamp tegi toreda nädalavahetuse jäädvustamiseks ka kambapildi, enne kui saabus aeg näidata oma värskelt omandatud oskusi orienteerumises, varustuse tundmises, sõnumite edastamises – algas konkurentsitu retk tundmatusse! Kõik 16 erakordselt tublit naist jõudsid retkelt elusa ja tervena tagasi, päevasammud täis, keeled vestil, nr 39 jalg nr 41 saapaga parajaks käidud ja suurest saavutusest uhke tunne rinnus! Naised on tublid ja hakkajad, loodame palju suuri tegusid!

Motiveeriva eeskuju ja juhendamise eest täname kõiki juhendajaid: kannatlikku hr Mike Limat, üllatuslikult asjalikke ja konkreetseid Echo Romeot & Bravo Limat, südikat Echo Romeot ja kõiki vägesid juhtivat „Kilo Papat”.