Oluline on märgata ja appi minna!

Aga ka kuulamine on oskus, niisamuti nagu seda on õppimine ja arusaamine. Teooriat on esmaabiõppes omajagu. Muidugi, paljuski tuli see õppijatel ära teha juba enne nädalavahetusel kokkusaamist, et kohapeal lihtsam oleks.

Kaks päeva on pikk aeg ja asju, mida õppida, omajagu. Seepärast õpetasid instruktorid tähtsaima asja esmaabi juures kohe alguses ära. Esmaabi on lihtne, kõige tähtsam on märgata. „Plaastri pealepanemine on esmaabi, helistamine 112 ja abikutsumine on esmaabi, hingamisraskustes inimese istumapanemine on esmaabi,“ loetles instruktor Urmas asju, mida esmaabi andjal teha tuleb. Mitte ükski neist tegevustest ei võta tükki küljest. Oluline on märgata ja appi minna, sest vaid tegutsema asudes annad abitule inimesele vähemasti võimaluse ellu jääda.

See toob meid teise mõtte juurde, millele instruktorid nende kahe päeva jooksul läbivalt rõhusid. „Surnud inimest tappa ei saa,“ oli umbes neljas või viies lause instruktorite suust, kui me esimesel kursusepäeval laua taga kohad sisse võtsime. „Tegelikult on igal inimesel oskus esmaabi anda juba olemas, aga puudu jääb julgusest,“ väitsid nad korduvalt. Järgmise kahe päeva jooksul oli meil rohkem kui mitu võimalust selle väite paikapidavust katsetada.

Tulemus? Need meie kaheksa instruktorit teadsid küll väga täpselt, millest nad rääkisid. 10 + tundi teooriat ja harjutamist ning esimeses praktikasituatsioonis, kus ma ei olnud isegi mitte abistaja, vaid kõiketeadev vaatleja, oli esimene tunne ülevoolav ma-ei-oska-mitte-midagi-tunne. "Ma ei mäleta, kust pihta hakata, kuidas seeee käiski… eeeeh, mida ma nüüd teeksin,“ vilksasid mõtted peast läbi, kui vaatasin meie grupi kaht esmaabiandjat tegutsemas, et teepervel peatunud autost teadvusetu inimene välja tõsta ja talle elustamist teha. Paralleelselt tuli tegeleda hüsteerilise autojuhiga, kes ei saanud aru, mis tema kaaslasega juhtus. Peale vaadates käis kõik tegutsemine üllatavalt kiiresti ja sujuvalt. Hiljem omavahel mõtteid jagades kuulsin nii oma grupikaaslastelt kui ka teistelt gruppidelt, et enamasti jooksis mõte situatsiooni alguses kohe kokku ja üritati paaniliselt meenutada „õiget“ protseduuri, „õiget“ tegevuse järjekorda või kuidas mingit haigusnähtu ära tunda. Nii mitmelgi tuli üle saada hirmust, et ma ei oska mitte midagi, ja soovist autouks tagantkätt kinni lüüa ning tegutsema asuda.
Teine tunne, mis praktilistes harjutustes väga kiiresti peale tuli, oli suur abitusetunne. Sa küll tegutsed ja teed midagi, aga hing tahaks palju rohkem teha. Ühe praktilise harjutuse käigus õppisime aga ilmekalt, kuidas liigne agarus võib olla ka ogarus. Kui sa just ei pea inimest kuni kiirabi saabumiseni elustama, siis on peale esmaabi andmist ja kiirabi kutsumist kõige raskem ootamine ja pidev peas käiv genereerimine, mis ma veel ära teha saan.

„Palju õnne, sa tapsid ta just ära,“ lõpetas instruktori lause grupiharjutuse, kui esmaabiandja teadvuseta kannatanule epipenisüstla kintsu lõi (õnneks ikka mängult). Meenutades kursuse esimese päeva esimest lauset, siis esmaabi andmine on lihtne ja medikamentide manustamine võõrastele kannatanutele sinna hulka ei kuulu. See jäi nüüd kohe kindlasti meelde. Nagu kursusel osalenud Tiiagi tagasides ütles, et kõige rohkem õpetasid ikka need kohad, kus ise või grupikaaslased vigu tegid. Iti leidis, et situatsioonimängud olid andekad just selles mõttes, et sundisid kõike ümbritsevat tähele panema. „Lihtne on öelda, et ole loominguline ja kasuta esimest olemasolevat ettejuhtuvat asja, aga hädas tõesti asjad „muunduvad“, meenutas Iti harjutustes ette tulnud olukordi.
Kui kaks päeva õppimist ja praktikat selja taga, tekib korraks täitsa rahulolev tunne, nagu oleks mingi uue oskuse omandanud. Instruktor Maret ütleb selle peale targalt: „Praktika annab teadmised, aga oskused enesekindluse." Veel kordab ta lõpetuseks nendel kahel päeval juba mitmeid kordi kõlanud mõtet, et esmaabi õppimine üldse ja aeg-ajalt nende põhitõdede endale meenutamine on ennekõike vajalik sulle endale: „Tõenäoliselt päästad kiire tegutsemisega just oma lähedase elu!“
Nii loodame me kõik, et kogu nädalavahetusel õpitu jääb kuhugi mälusoppi alles ja suudame vajadusel neid oskusi rakendada. Samapalju loodame aga, et meil ei tuleks seda kunagi teha.