Naiskodukaitse värske liige Iti Padar: „Pean oma uut „hobi“ väljakutsuvaks eluõpetavaks seikluseks ja ootan põnevusega järgmisi ettevõtmisi ...“

Tegelikult peabki hätta sattudes suutma igaüks esmalt ise enda eest seista ja vajadusel aitama kõrvalseisjatki: olgu selleks šokis inimesele esmaabi andmine, varjumine või juba tehtud kahjude likvideerimine. Seega sai veebruarikuiste suurte sündmuste tõttu tõsisemalt elu ja olu üle järele mõeldud ning vastu võetud otsus Naiskodukaitsega liituda. Põhiliselt mõjusid nende sellel aastal suure hoo sisse saanud kriisiäpi „Ole valmis!” kampaania ja veebis läbiviidavate tutvumisõhtute reklaamid.

Organisatsioon ise on eluteel ammu silma jäänud, näiteks oma uhkete paraadvormide või veteranide auks korraldatava sinilillekampaania tõttu, aga ise liitumiseks pole seni justkui vajadust osanud arvata. Ei osanud ka kuidagi ette kujutada, et Naiskodukaitse üldse kriisiõppe ja -teadmiste jagamisega seotud on, ei osanud muidugi kriisegi ette kujutada. Tänaseks päevaks võin öelda, et mõnekuise baasväljaõppe kogemusega olen õppinud palju, mida juba ammu elus tarvis oleks läinud.

Naiskodukaitse üle-eestilistest märtsikuistest tutvumisõhtutest ühel osaledes sain kiire ülevaate, mis juhtuma hakkab, mida õpetatama asutakse ja kui palju panust liitujatelt oodatakse. Huvilisi oli kuulamas meeletu kogus naisi, tol õhtul vist ligi nelisada. Eks suur naiste huvi üllatas korraldajaidki, aga et tehti küllaltki hästi lahtiseletatud ettekanded, siis küsida nagu ei osatudki palju, sest kõigile tundus ühtemoodi – midagi tahaks ja peaks tegema, et mitte lihtsalt abitult telerist uudiseid vahtida. Oodata polnud enam miskit, tuli võimalikult ruttu tegutsema asuda ja end uue olukorraga kurssi viia. Avalduse esitamine kohalikus Saaremaa maleva staabis läks kiiresti, vastu olin võetud juba paari nädalaga. Pärast liitumist selgus kohe, kui tragid naised võivad olla ja kui palju kandvat jõudu nende tegemised moodustavad. See oli äärmiselt inspireeriv. Eraldi peaks siinkohal mainima instruktoreid, naised meie endi seast, kelle inspireerivate õpetussõnade ja suhtumise tõttu tundus ilma väljaõppeta nädalavahetustel midagi väga puudu olevat ... Miskipärast oli veidi üllatav, kui krapsakad on kodutütardest sirgunud naiskodukaitsjad – väga innustavad eeskujud, väga kihvtid suurte südametega naised! Nii palju teadmisi juba omandatud ning mina- ja maailmapilt palju rohkem paigas kui paljudel endast vanematel naistel. Väga neutraalsed natuurid ja asjalikud oma kogemuste jagamisega.

Oli huvitav, et inimesed, täiesti erinevas eas, suuruses ja vanuses, ameteis ja igaüks ainulaadse ajalooga, nii mõnusa ja toimiva süsteemi suudavad luua. Erinevaid karaktereid on alati raske koostöösse panna, ent naiskodukaitsjad liiguvad ühise eesmärgi nimel ja see lihtsustab suhtlust ning liidab kiirelt tervikuks. Kõigil väljaõpetel oli nii tuttavaid nägusid kui ka täiesti tundmatuid inimesi ning kõik pelglikud eestlannad pandi kohe erinevate ülesannete läbi üksteisega julgelt suhtlema. Ega muudmoodi polekski ju saanud kah! Grupitöödena viidi läbi erinevaid arutelusid vastavalt õppusele: organisatsiooni-, sõduri-, esmaabiõpe, toitlustus- ja ohutusalased teadmised. Enamus eeldas veebis põhjaliku lugemismaterjaliga tutvumist ning seejärel nädalavahetust praktiliste harjutustega.

Kui nüüd ausalt öelda, siis väljaõppest arvasin ma enne tutvumisõhtut küll pigem kaevikute kaevamist ja ilma ühegi abivahendita ellujäämist, tule- ja söögitegemist ning ette kujutasin pigem pildikesi tumedast maailmalõpust (märge iseendale: jah, ära vaata nii palju ulmelisi action-filme). Fakt on see, et kõik vajalikud vahendid on meie ümber olemas, pead lihtsalt olema leidlik ning ratsionaalne kasutaja – muide, ühed kasulikumad nipid selgusid ka „Ole valmis!” kriisiäpi tutvustusõhtute esimese pooltunniga!

Hirmutavad ootused kõrvale jättes tahtsin väga läbi teha esmaabi koolitust, mis osutus oodatust õpetlikumaks! Mahukas koolitus sai kinnistatud halloween’like grimmidega situatsioonimängudega – jälle midagi täiesti uut! Mängisime läbi näiteks autoavarii kannatanute abistamise, astmaatikute, insuldi- ja diabeediohvrite situatsioonid, elektrišoki – päriselt särtsu keegi ei saanud, aga grimm oli küll nii vägev, et oli kahju seda maha pesta.

Kõige arglikum või pigem ettevaatlikum olin välitoitlustuse suhtes, sest pelgasin suurt rahvamassi ja toiduhügieeniõpet. On ju hirmutav mõelda, et tahad teha head, aga hoopis mürgitad kogemata ... End kriisiolukorda mõeldes tundus siiski kõik väga lihtne ja loogiline, see uhke 80-liitrine Rootsi katel on sama äge väljamõeldis nagu sõduritelgi kuum ahi! Minu kõige suuremaks raskuseks osutus köögis hoopiski supi jagamine – ühed said kapsad ja teised tangud. Luban, et järgmine kord jagan kõigile ühe kulbiga mõlemat! Toiduhügieeni pärast muretsemise asemel jäid aga hoopis külge ühe väga asjaliku naiskodukaitsja kiired ruumipuhastusoskused!

Omaette tähtis sektor (kriisiajal) on ohutus, enesekaitse ja hädaolukordade ennetamine – mõlema puhul tundsin ära mitu hetke, kus oleksin võinud minevikus osata hoopis teisiti käituda. Kiirelt võeti naistelt paanika tuld nähes minema joosta. Tuletekki ja -kustuteid olid vähesed varem kasutanud, kuid nüüd oskavad nad lisaks sellele ka ruumis juba ennetavalt ohtlikke tulekahju tekkimise võimalusi märgata. Ohtlikke olukordi ja käitumismustreid märkama õpetati ka enesekaitsetunnis, kus selgitati kaitserünnaku valupunkte ja harjutati üksteise peal näiteks ahistavast haardest vabanemist. Naiskodukaitse tegeleb muide ka  evakuatsioonimeeskonna koolitamisega.

Metsast saadud lemmikuim kogemus oli lisaks enda positsioneerimise ja teadete edastamise õppimisele tillukese kaasaskantava piiritusebaasil tulega toiduvalmistamisvahendi ehk katelokiga vee keetmine ja selle õige kasutamine. Sel korral olid meil kaasas „kriisivarud“ ehk kiiresti valmivad toidud ja joogid – nii mõnigi sai kartulipudru asemel kena kollase supi, aga eks selline nunnu eksimus kasvatabki loogikat ...

Suurt sõduritelki nägin esimest korda, rääkimata selle püstipanemisest – kamba peale sujus kõik viisakalt siiski! Mahutas see vabalt üheksa naist, peeglit sees polnud, nii et järjekordi ei tekkinud, ja uni oli värskes õhus selle aasta jäises aprillikuus väga magus ... Meie telgi naised sättisid end paarikaupa tulevahti, siis sai ikka lobiseda ka. Suures seltskonnas toredaid äpardusi vahel juhtub ja nii ka minul enne magamaminekuaega. Oma arust olen küll kõva mutt ahju tuld tegema, aga juba esimese 10 minutiga olin suutnud kogu rahva telgist välja suitsutada ning esimese unetunni lõpuks oli uhke stardiga soojaleek peaaegu kustunud ... Rohkem neid vigu ei tee nüüd vähemalt!

Kõigi väljaõpete puhul oli päris ekstreemne just kõiki tegevusi ise proovida ja läbi mängida. Raamatust võid ju palju lugeda, aga oma kogemus on ikkagi parim õpetaja.

Pean tõdema, et Naiskodukaitse tegevuste kõrval olin teadmatuses ka vormide suhtes – näiteks et ei kantagi pidulikku vormi kogu aeg! Ja et meil on lisaks ka laiguline ja eraldi veel evakuatsioonivorm. Ja kui palju elemente igal vormil täpselt on ning mida millega kuidas kanda tohib ... Terve peatükk õppimist!

Piduliku vormiga õnnestus käia võidupüha paraadil ja väga uhke, võimas tunne oli! Olin kuulnud oma jaoskonna esimesel kohtumisel, et see paraad oli viimati meie korraldada 90 aastat tagasi ning teadsin kohe, et kui vähegi uustulnukaid lubatakse, siis pean sinna minema! Läks õnneks ja käisingi ära! Samm kippus marsis ikka pikemaks minema kui teistel, olin ilmselgelt väga elevil ja õnneks oli minu kõrval üks heasüdamlik naiskodukaitsja, kes ikka silma aitas peal hoida ja läbi naeratuse ikka aeg-ajalt hüüdis: „Iti, sa oled teistest ees!“ Paraadiks treenimine oli omaette katsumus. Kui muidu sain kontsad jalga korra aastas, siis nüüd pidi pea nädal nendel marssimist harjutama – kingad tahtsid kohanemist ja sukad tahtsid ikka mõnel korral jooksma hakata! Kõik naised pidasid siiski hästi vastu, nägid efektsed välja ning meie tervitus kõlas kaugele!

Nagu ütlesin, siis piduvormis me siiski enamasti koos ei käi ning metsas toimetatakse laigulistes vormides ja ikka saabastega – täisvorm kaalub küll palju, ikka mõnikümmend kilo, aga teeb see-eest olemise väga enesekindlaks. Kõige keerulisem oli harjuda kiivriga, rakmed olid tihedalt ümber ja pigem nagu mõnus toetav korsett. Füüsis on hetkel veel nõrgavõitu, läbi on tehtud vaid baasõpe. Distsipliin vormide kandmise juures on väga teretulnud harjumus ka igapäevaelu välimuses!

Kokkuvõtvalt on tegu justkui vaimu ja füüsist toetava sotsiaalse hobiga – toetust leiad omade seast alati, olgu see siis abinõuga või aiatalgutel, koos käiakse treenimas, retkedel, võistlustel. Kaitseliit innustab liikmeid üle Eesti näiteks sellise tervisliku ja toreda malevatevahelise võistlusega nagu Kuule minek, kus suusatatakse, käiakse/joostakse ja sõidetakse rattaga kilomeetrid Kuuni. Kõige suurem võistlus käib alati tegelikult iseendaga – iga saavutus või eneseületus on suur samm paremaks inimeseks olemise suunas. Pean oma uut „hobi“ väljakutsuvaks eluõpetavaks seikluseks ja ootan põnevusega järgmisi ettevõtmisi ...

* Arvamuslugu ilmus ajalehes Saarte Hääl 12. augustil 2022. aastal.