Naiskodukaitse värske liige Mendi Kallavus: „Ma pean oma lapsi kaitsma. Ma pean teada saama, mida selleks teha saan. Ma ei taha olla abi saaja, vaid pigem abi andja.”

Kolmandal sõjapäeval ma ei saa enam temaga ühendust. Viiendal ta lõpuks vastab, et on vennanaise ja viimase 7-aastase pojaga olnud kolm ööd pommivarjendis. Palun neil kõigil esimesel võimalusel sõitma hakata. Nüüd vastab ta juba õnnetu häälega, et vend mobiliseeriti ning ei saa enam riigist välja, seetõttu jäävad paika, sest mõistus tõrgub vennata lahkumast. Järgnevad mõned päevad ärevat vaikust, lõpuks saabub sõnum, et nad olid siiski sunnitud Kiievist lahkuma. Sooviga jääda kodule võimalikult lähedale suundusid nad vennanaise sugulaste juurde Rumeeniasse. See mõjus äratuskellana – mis saab, kui ühel hetkel tabab sama saatus Eestit, kui meie kodude kohal langevad raketid?

Järgnesid päevad järjepidevas sõjauudiste keerises, oma kodus mugavalt tugitoolis teleri ees istudes ja peas ketramas mõte, mis siis, kui see õudus jõuab meile. Eesti, Läti ja Leedu aadressile oli juba saadetud hirmutavaid signaale ja vihjeid, kes järgmisena võidakse ette võtta. Tundsin, et pean valmis olema selliseks olukorraks, kus minu riiki rünnatakse, ja oskama ka midagi teha, mitte istuma siin tugitoolis. Mis kasu minust oleks, kui midagi peaks juhtuma.

Ma pean oma lapsi kaitsma. Ma pean teada saama, mida selleks teha saan. Ma ei taha olla abi saaja, vaid pigem abi andja. Ma pean astuma Kaitseliitu. Ja nii ma tegin.

Esitasin avalduse ja ootasin ärevusega paar päeva, kuni minu taotlus läbi vaadati, tausta uuriti. Hea tunne oli saada Kaitseliidu Peastaabist käskkiri, et olen vastu võetud. Juba nädala pärast uute liitujatega kohtumisel nägin, kui palju naisi tahtsid sarnastel põhjustel kuuluda Naiskodukaitsesse.

Esimesed koolitused andsid kinnitust, et olen õiges kohas. Kõike seda, mida on vaja teada, et olla valmis sõjaolukorraks, sain ja saan edasi õppida Kaitseliidu õpikeskkonnas. Kui esimesed organisatsiooniõpetuse moodulid ja test tehtud sai, olin nii õnnelik. Helistasin kõik oma lapsed läbi. Iga koolituse järel peavad nad kuulama, kui äge oli, kui huvitavaid asju teada sain ja mille kõigega ma veel oma vanuses suudan hakkama saada.

Järgnenud sõdurioskuste mooduli baasväljaõpe kätkes endas metsas maskeerimist ja luuret, telgi püstitamist, katelokiga söögitegu, sidepidamist erinevate vahenditega, relva konstruktsiooni õppimist läbi laialivõtmise, puhastamise ja kokkupanemise, automaadiga laskmist, kaardi ja kompassiga orienteerumist. Viimane tundus esiti pisut hirmutav, sest puudus ettekujutus, kuidas ma jaksan metsas täisvarustuses tanksaabastega kilomeetreid läbida. Tõestasin endale, et hea tahtmise juures saab kõigega hakkama.

Juhtumisi sattus minu ühinemine ajale, mil võidupüha paraad toimus Kuressaares, mistõttu sattusin läbi juhuse Naiskodukaitset esindama. Esialgu soovisin kannatamatult laigulist vormi, aga paraadvormi kandes tundsin, et see on nagu mulle loodud. Sellele eelnenud tempokate kuude järel paraadil osaleda tekitas üsna üleva tunde.

Ohutushoid, esmaabi, välitoitlustus, sõdurioskuste baasväljaõpe sisaldavad kõike seda, mida minu meelest igaüks meist peaks teadma ja oskama, aga see on minu hinnang! Igaüks peab ise jõudma selle arusaamiseni, mis võiks olla tema panus oma riigi ja pere kaitses.

Kõigil liitujatel on Kaitseliidu ridadesse astumiseks olnud mingi mõjuv põhjus. Minule andis selle ajendi Ukrainas alanud sõda.

Kõik raskused on ületatavad, kui sa seda tahad ja oled ümbritsetud toetavate kaaslastega. Mina leidsin Kaitseliidust endale veel ühe asjaliku sõbranna, kes liitus täpselt samal põhjusel, et kuidagi oma teadmiste ja oskustega riigi kaitsmisel panus anda.

Kaitseliidu liikmetele on tagatud tingimused enese arendamiseks ja vormi parandamiseks läbi väljaõpete, jõusaali ja lasketiiru kasutamise, mida saadavad abivalmis mentorid ja instruktorid, kes igal sammul toetavad. Õppustel mängitakse läbi olukordi, mis annavad kindlustunde, oskused ja teadmised kriisiolukorras toimimiseks.

* Arvamuslugu ilmus ajalehes Saarte Hääl 12. augustil 2022. aastal.