Jalgrattamatk Mari Raamoti auks

Reede lõuna paiku saabusin staapi, et alustada väljasõitu ja osalejad kokku korjata. Oma ratas peale pakitud, järgmine Oksana oma. Tõrvas sai bussi mahutatud Liia universaalne tallapress. Rõngus nägime veidi vaeva Ene rattaga ja selgus, et Agu ratas mahub peale juppideks võetuna. Bussi uksed mahtusid ilusti kinni ja järgmine peatus oli juba Sahkapuul, kus Mari oli asutanud tütarlastele mõeldud põllutöö ja majapidamiskooli 1911, mis aga kahjuks 1918 maha põles. Nii sai siis seal mälestusmärgi juures kuulatud kohaliku naisseltsi esindaja muljeid nii kooli, kui ka hetkel Luunja vallas toimuva kohta. Ühtlasi oli meie matk avatuks kuulutatud ja kogu seltskond võis nüüd oma rattad proovile panna.

Asusime teele Miina Härma mälestusmärgi juurde. Vahepeal sai seigeldud ja aru saadud, et Eestimaa peal pole enam vaba ruumi, sest kõik on erastatud. Meie tegevuse peale ühe eramaa sildi juures saabus omanik maasturiga ja hakkas selgitama, et kõik kuulub talle ja meil ei ole tema maa peale asja. Lasime sealt kibekiirelt jalga ja saime oma õige teeotsa kätte ning juba olimegi Raadi lennuväljal tuulte vallas. Jõudsime välja Jõhvi-Valga maanteele. Esirattad olid loomulikult suunatud Jõhvi poole. Teepealt leidsimegi Miina Härma mälestuskivi. Kuna Miina oli Mari ja tema õe Ainuga ühiseid hetki jaganud, siis süütasime seal küünla.

Järsku kerkis esile küsimus, et millist teed pidi edasi liikuda. Jäime siiski esialgse sakala naiste planeeritud marsruudi juurde ja nii leidsime teeristi, kus keerasime maanteelt ära Maarja-Magdaleena poole ja alustasime oma esimese kruusatee vallutamisega. Vastu võttis meid jällegi üks tore kohalik tegija. Nii tutvusime kohaliku kiriku ja elu-oluga. Liikusime edasi Päikese Pargi poole, kuhu sai istutatud iluõunapuu. Ühtlasi loojus ka päike ja nüüd kiirustasime oma ööbimispaiga poole. Kohale jõudes oli juba hämar. Jõudsime kiirelt ööbimispaigale pilgu peale visata ja sukeldusime sauna. Vahepeal oli Enno käe läbi nagu imeväel valminud maitsev supp. Supikausi ääres toimus ka väike tutvustus, et kes oleme ja kust tuleme ja mitmendat aastat matkast osa võtame (matk ise toimus teist aastat). Selleks päevaks oli kõik - igaüks leidis omale mõnusa pesa, kas siis heintel või sauna eesruumis. Läbitud oli 40 kilomeetrit.

Laupäeva hommikul ootas meid juba aurav puder ja kuum kohv - loomulikult oli Enno selle meie jaoks valmistanud. Vaatasime rattad üle - pumpasime ühe tühjenenud kummi täis ja alustasime päeva, nagu lõpetasime - liivasel metsavaheteel. Kuna mina kaarti ei vaadanud ja usaldasin ennast täiesti korraldajate kätesse, siis leidsin ennast Saare mõisa pargist. Mõisa lähistel asus ka ürdiaed, kus nuusutasime taimi ning suundusime Saarjärvele ujuma. Selle järvekese juures selgus jälle üks uue-Eesti vanasõna: kui muru on pügatud, on järelikult ERAMAA. Nüüd hakkas juba kummitama laul „Eile nägin ma Eestimaad“ ja seda mitte just positiivses mõttes. Väike suplus tehtud suundusime Kalevipoja teemaparki.

Kahjuks hakkas aeg peale pressima ja jutud Kalevipojast jäid lühikeseks. Hüppasime ratastele ja kihutasime Palamuse poole. Tootsi ja Teele radadele. Väike ekskursioon ja meenutus „Kevadest“ tuletas jälle lapsepõlve meelde. Märkamatult oli kätte jõudnud lõuna ja nii me leidsime end manustamas Enno keedetud makaronirooga. See tahtis koos hapukurgiga keele alla viia!! Kõhud punnis upitasime end ratastele ja hakkasime vaikselt mägesid vallutama, et jõuda Kirna  õppekeskusesse.

Teele jäi ette kirik, kuhu sisse piilusime ja valdaja lahkel loal külastasime ka muuseumi, kus oli kokku kogutud erinevaid põnevaid vidinaid kohaliku vallarahva seast. Vahepeal oli veidi sadama hakanud. Jõudsime Kirnale kell 19.00. Leidsime omale voodikohad ja kasutasime sauna ning istusime omakeskis arutama naiskodukaitse tegemisi ja sujumisi ning süütasime ka Mari Raamoti auks küünlad - oli ju tema 139-s sünniaastapäev. Õhtuhämaruses valmisid meile kahe mehe poolt küpsetatud vorstikesed ja toorsalat. Oligi aeg päev lõpetada ja põhku pugeda. Läbitud oli 60 kilomeetrit.

Pühapäeva hommik algas nagu ikka Enno riisihelbepudru ja kohviga. Millest veel unistada pühapäeva hommikul?? Seda me nüüd manustasime. Kodinad kokku pakitud asusime teele läbi Umbusi Põltsamaa poole. Kahjuks lahkus osa seltskonnast, kuna poleks Põltsamaalt enam jaksanud koju vändata. Nii jäi meid nüüd neli tükki vähemaks. Teised aga väntasid elurõõmsalt Põltsamaa suunas. Tegid peatuse järve ääres ja juba ennelõunat leidsid end Põltsamaa Sõpruse Pargist. Jalutasime pargis, tegime põnevamate kujude ja puude juures pilte ning, oh imet, juba kutsus meid Enno sööma. Selleks korraks oli valminud tatrapuder lihaga.

Peale pisikest pausi vallutasime Põltsamaa sildasid - peatusime roosiaias ja loomulikult leidsime lossi, kus oli kokku lepitud veini degusteerimine. Põnev oli ka avastada, et Põltsamaa tehas oli omal ajal kuidagi borši supi tuupi paigutanud. Need tuubid olevat küll ainult astronautidele, aga ikkagi põnev. Ja oligi käes lahkumineku aeg. Jätsime hüvasti ja nüüd jääme ootama järgmist aastat. Kokku sai läbitud ca 160km.