19.08. kohale jõudes olid varjualune ja katlad püsti. Ümbrus oli mõnus, kõva pind jalge all ja palju ruumi. Ilm oli päikseline ja soe. Esimesed toitlustajadki juba tervitasid. Tegelesime veidi sisekujundusega: paigutasime lauad-pingid nii, et meil endil oleks mõnus ringi liikuda ja asjad oleksid käepärast. Leppisime kokku, kus võib suitsupausi teha ja kus hakkab nõudepesu toimuma. Nii ootasidki oma järge esimesed boršipurgid, sest poole neljaks oli tellitud orkestripoistele esimene supp. Heilil oli kaasa võetud avaja, mille ta tahtis proovile panna. Seda sai ka tehtud - kahjuks alistus avaja juba kolmanda purgi avamisel. Avamata olid veel viimased 20 purki. Õnneks olid Eveli ja Mahta eelnevalt purkide avamist harjutanud tavalise avajaga ja see töö sai kiiresti tehtud. Katlad aeti kuumaks ja valmisid esimesed kogused suppi. |
Vahepeal tekkis naistel mõte, et aega on ja võiks „Lindpriide“ kontserti kuulama minna. Kuna suurem söömine oli planeeritud alles pool kümme õhtul ja suppi oli ka valmis keedetud, nii et ajahätta ei oleks jäädud. Katlaid jäid valvama kolm tublimat, kes ei avaldanud soovi kontserdile minna. Varsti palus üks kena härrasmees vene soldati mundris, et kas ei saaks ikka enne poolt kümmet juba süüa. Jõudsime kokkuleppele, et pool kümme nad enam sööma siis ei tule ja hakkasime suppi jagama. Tõstsime omale juba kolmanda katla ette, kui järjekord hakkas hõrenema. Kell oli selleks ajaks umbes pool üheksa. Varsti pidid ka kontserdi kuulajad tagasi jõudma. Meil aga läks lahti moedemonstratsioon, millele panid aluse vene ohvitseride prouad. Nad olid vene armee vormi asendanud tolleaegsete kleitidega ja nüüd kõpsutasid, mõned üsna kõrgetel kontsadel, 1940-ndate aastate grammofoni muusika saatel mööda meie toitlustusplatsi ringi. Etendus oli vinge. Esindatud oli nii koolilaps, kui ka 80-ndates vanaproua. Kõik mehed elasid kaasa ja plaksutasid ning demonstratsioon lõppes šampuse jagamise ja meenetega. Vahepeal olid meie ülejäänud liikmed tagasi tulnud ja imestasid, et mis meil toimub? Me siis andsime väikse ülevaate. Supp on jagatud ja pidu lõpujärgus. Vahepeal olime ka igaks juhuks ühe kuuma supi tulele pannud, juhuks kui veel mõni söömata on jäänud ja esialgsest kellaajast kinni peab. Teadaolevalt olid 33 Preobra¾enski polgu liiget veel näljased. Kella kümne paiku õhtul osad meist aga hiilisid vaikselt kodupoole magama. |
Hommikul oli äratus 6.50. Tund enne seda oli ka sadama hakanud. Heili tõi meid kodudest välja. 3 vaprat ja ta ise olid aga maganud sealsamas varju all. Nende muljeid oli huvitav kuulata, sest nad olid viimase supi jaganud õhtul pool 12 ja peale seda ei suutnud ennast mahutada 4x9 suurusele maa-alale nii, et üksteist ei segaks. Tundub, et ka neil lõppes õhtu lõbusalt. Virgemad vorpisid juba võileibu teha, kui meie kohale kihutasime. Alustasime neljaviljahelbe pudru keetmisega. Nüüd olime kolinud täiesti varju alla. Kahjuks ei olnud võimalik katlaid sinna kaasa võtta ja mõni pidi meist ikka niiskeks saama. Ka oli hakanud maapind meie jalge all sulama: mõnus punane savi hakkas meie jalavarjusid enda embusesse haarama. Esialgu oli veidi kahju, aga kiirelt sai selgeks, et ega asi paremaks lähe ja plätserdasime nagu pardid poris. Esimesed sööjad olidki kell kaheksa platsis. No nendest nägudest, mis meie laudade taha ilmusid võis paljugi välja lugeda… mõni polnud magama saanudki. Hommikupuder läks sujuvalt üle lõunasupiks. Seljankale sai lisatud sardelle ja kogu sööjaskond kiitis meid taevani. Siis saabus rahu ja vaikus, sest kogu seltskond läks linna paraadile. Meil oli suppi veel üle ja õhtusöök veel kaugel. Nii me siis istusime ja jutustasime. Vihma ikka veel sadas ja tundus, et lõppu ei tulegi. Meie tuju aga hoidsid üleval blondi anekdoodid ja kogemused päris elust, mis kohati olid üsnagi sarnased. Vahepeal oli hakanud päike meid pimestama ja sadu jäi järgi. Just siis kui me olime otsustanud, et lõunasupi jagamine on nüüd lõppenud, ilmus kuskilt üks mundris mees ja küsis süüa. Heili oli selleks ajaks mõtetes juba õhtuse kartulipudru, sardelli ja hapukapsa juures ning teatas puhtas saksa-vene-läti-eesti keeles, et „ Praada budet tunni aja pärast“. Kui too mees oli lahkunud oli meil palju nalja õhtuse „praada“ üle. |
Kuna meie katel asus lahinguplatsi ääres, siis saime piiluda ka 1944 aasta lahingut venelaste ja sakslaste vahel. Pommiplahvatuste ja lennukimürina saatel podisesid meil kapsad tulel. Vahepeal välja tulnud päike kuivatas hoolega meie savivanni. Nüüd aga tekkis uus probleem. Väiksemagi seisaku ajal ei olnud võimalik enam oma jalanõusid jalas hoida. Meile tegi palju nalja, kui mõni vormikandja tuli kurtma, et ei saa sööma tulla, kuna on nii porine. Meie ju olime terve päeva selles sopas ja ei saanud midagi parata. Üldiselt jõudis neile ka kohale, et nemad ei olegi ainukesed, kes peavad selle saviga püsti püsima. Õhtusöögi jagamine oli kiire. Lõpuks ei uskunud me isegi, et nii palju rahvast olime ära toitlustanud. Arvatavasti 250-ne ümber. Saidki esimesed puhtaks pestud potid koos katelde ja muu mittevajalikuga haagise peale tõstetud ning staapi saadetud. Väike mure jäi, et kas jalanõusid enam puhtaks saab. Aga võin öelda, et nad said puhtamaks, kui mis iganes pesupulbriga pestes. |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale