Helme Üksikkompanii võistlusmatk

Kohale jõudes selgus, et registreerinud on ainult kaks võistkonda. Aga see meie meeleolu ei muutnud, sest olime juba valmistunud neljakesi (Eha, Liia, Tiina ja Raili) üheks mõnusaks matkaks - lisaks aimasime kohe, et võit on meie. Tagataskus igaks juhuks veepudel ja reibas samm viis meid mööda kõige uuemat alles avatavat kergliiklusteed matkarajale.

Rõõmus jutuvada kostus teise võitkonna kõrvu ja nad hakkasid meiega pikivahet hoidma. Loomulikult jäid nad meist tahapoole. Jõudsimegi esimesse kontrollpunkti, kus avanes õõvastav pilt. Väike tüdruk oli rattaga kukkunud ja tema põlv ja käsi ei näinud just kõige paremad välja. Pisikeseks kannatajaks osutus ringkonna instruktori lähisugulane Eliisa. Andsime endast parima ja püüdsime kenasti esmaabi anda. Sai hoolega meenutatud Jaana õpetusi baasväljaõppe meditsiinimoodulist. Edasine rada oli kruusane ja jutuvada ei tahtnud kuidagi vaibuda. Polnud selle seltskonnaga ammu kohtunud ja mõnus oli muljeid vahetada. Leidsime põllult veel paar lehmagi ja tõdesime, et maal elu veel toimib.

Olime jõudnud kontrollpunkti, kus pidi meie metsade seeni ära tundma. 15-st seenest saime õigesti valitud 10. Aga need, mis valesti läksid ei olnud nagunii kummardamist väärt. Vähemalt tegime valgel kärbseseenel ja sirmikul vahet. Olime uhked ja jätkasime teekonda, endalegi üllatuseks, ikka õiges suunas. Ühe koera haukumine kiirendas meie sammu veelgi. Varsti hääbus klähvimine ja mõttevahetus sai uue hoo sisse. Jõudsime ristmikule, mis kuidagi kaardiga klappida ei tahtnud. Kompassi ei olnud taibanud keegi kaasa võtta, aga siis sai kaart õiget pidi keeratud- vähemalt maastikuga hakkas klappima ja õige tee sai valitud. Igaks juhuks jätsime teisele võitkonnale veidi valejälgi maha, et las ekslevad nemadki veidi. Teepeal sai nähtud presidendi kelmikat naeratust ja vana kivikalmet. Ees ootas kavala näoga Kaimo, kellel oli järjekordne kontrollpunkt  üles seatud. Seekord pidi siis ületama veekogu. Selge see, et meile kohe mitte ei meeldinud märjaks saada, väikese kemplemise peale olid meil asjad pakitud ja jalad märjad. Siis selgus, et veesilm oli liiga soe ja lühike. Pakkisime oma kompsu lahti ja jätkasime teed. Suhteliselt soe ergutus oli meile turgutust andnud ja tempo ning jutuvada oli endiselt hoos. Läbi metsa silgates jõudsime kenasti õhupüssi laskmisalasse. Sel korral oli Heldur meile  tuule tellinud, mis puhus tinaplönnid  vaevumärgatavatest sihtmärkidest kauge kaarega mööda. Mõni üksik märk sai ka tabamuse, aga õhupallid olid küll need, mis plaks ja plaks katki läksid.

Edasine teekond viis meid Euroopa pusle kokkupanemiseni. Sai seegi tehtud määratud aja jooksul. Võtsime kaardi ilmselt õiget pidi kätte ja jätkasime teekonda, sest jõudsime kenasti kerge jutumulina saatel kimimängu kontrollpunkti. Olles ennem arutanud, et mis mäng see küll olla võiks, saime teadma, et väike mälu treening on tulemas. Omaarust  panime kõik asjad kirja, mis telkmantlil asetsesid; uudistasime orjakivi ja teekond võis jätkuda. Ületasime väikse mäe ja olime jälle teelahkmel. Nüüd tekkis küsimus, kas minna kaardi järgi ja kiirendada haukuvate koerte juures või valida hoopiski koertevaba ja tuttav tee. Olime juba nõus ringiga minema, kui meist möödusid tuttavad inimesed. Avastasime, et ka meie veevarud on otsakorral ning kuna nende talu jääb meie kaardil näidatud teele, siis eirasime koeri ja saimegi oma veevarud täiendatud.

Nüüd olime juba Helme külje all ja võimust võtsid mälestused. Selgus, et kogu võistkond on mingil määral selle kandiga seotud olnud, kes oli pool elu seal veetnud, kes õppinud ja kes õpetanud. Alevi vahele jõudnud nägime, et meid ootas ees palju rahvast, sest vahepeal oli jõutud  avada Helme alevi päevad. Sigina-sagina saatel finišeerisime ajaga 3 tundi ja 35 minutit. See oli meie seltskonna jaoks parim aeg. Ees ootas meid kuum supp. Kõhud kinnitatud jõudis ka teine võistkond pärale. Nüüd sai ennast vabalt tunda ja ümbrusega kurssi viia. Selgus, et Helme varemete vahel olid end omal ajal peitnud ka vennad Voitkad, kellest oli maha jäänud kaevik, mis on siiani säilinud. Sai siis veel seda imetletud ja rõõmu tuntud, et matk igati korda läks. Riputati meile medal kaela ja kojusõit võis alata.