Enesekaitselaager süstis enesekindlust

Mõte laager korraldada tuli siis, kui meie ridadega liitus Margit, kes on karateklubi Corpore treener ning suur võitluskunstide huviline. Laagri avamisel pakkus kõige rohkem elevust Corpore klubi liikmete erinevad vööde värvid. Kõige nõrgem tase on valge, sealt edasi kollane, oranž, roheline, sinine (2 astet), pruun (3 astet). Pruunist edasi tulevad mustad vööd, mida kutsutakse dan´ideks ja ka neid võib olla 10 erinevat. Meie hulgas oli kollased, oranž, roheline ja pruun vöö (1 aste ehk järgmine aste on must).

Kui üksteisega tuttavaks saadud, rääkis Margit enesekaitse piiridest ning seadusega tulenevatest õigustest. Lõpuks tuli tõdeda seda, et piir on väga õhuke ja kõik võib halvemal juhul sinu vastu keerata. Tihtipeale tuleb olla ise see, kes esimese liigutuse teeb ehk ründaja, kuna pole ju mõtet oodata kuni noaga vehkija sulle ära suskab ja siis midagi tegema hakata.

Reede õhtu lõppes enne südaööd väga kauni üritusega, kus kogu seltskond liikus mööda tõrvikutega ääristatud rada järveäärde. Järvel ujusid küünlad ning järv ise auras, tekitades mõnusat salapära, taevas siras kuldne kuu. Kogu selle ilu sees lugesid meie uued liikmed Naiskodukaitse pühaliku tõotuse. Ma loodan, et see tõotuselugemine jääb neile sama südamesse, kui 10 aastat tagasi minu BÕK lõpetamine tõrvikutevalgel öises metsas.

Laupäeva hommik tervitas meid päikeselõõsas ning esimeseks treeninguks oli kukkumiste harjutamine. Polnud möödunud veel poolt tundigi kui köök hakkas täituma naistest, kes kõik olid valmis koorima ja hakkima või mida iganes tegema, et treeningust viilida. Karmen tõdes trenni jooksul, et kui ta enne arvas, et on ümar, siis kukerpalle tehes sai selgeks, et tegelikult on ta ikka kandiline. Poolteist tundi trenni ja siis teine samapalju aega selgade puhtaks kloppimiseks ning järves jahutamiseks. Juba ootas ees uus trenn, mis õpetas haaretest vabanemist. Möödus esimene pooltund ja siis teinegi, aga köögis valitses vaikus. Alt treeningplatsilt kostus naeru ja kord ka aplaus. Enam ei tahtnud keegi viilida. Enne õhtust treeningut oli soovijatel võimalus proovida kõrgelt puuotsast köiega allalaskumist – taaskord kogemus omaette. Päeva viimane treening oli löökide harjutamine. Mehed ise mainisid mitmeid kordi, et neil on vaid üks piirkond, kuhu löömine teeb neid igal juhul võitlusvõimetuks. Õhtu lõppes saunas valusate jäsemete pehmeks vihtlemise ja lõkke ümber päevasündmuste muljetamisega.

Pühapäeva hommik algas aga eriti suurepäraselt, kuna meie tagalatoetuse mehed Ain ja Jaanus küpsetasid laagrilistele pannkooke. Kuumas päikeselõõsas tutvustas Margit kaasavõetud isiklikke relvi, mille hulka kuulusid Jaapani mõõk katana, 11.sajandi mõõk, puust harjutusmõõgad, nuga, pipragaas, õhupüstol jne. Kõikide relvade juurde räägiti nende võimalustest ja ohtudest ka iseendale, eriti puudutab see pipragaasi.

Laagri viimaseks treeninguks oli enesekaitse tööl, kodus, puhkehetkel ehk mida teha siis kui sind rünnatakse näiteks autoroolis või laua taga istudes.  "Laager annab oskust veidikenegi ette näha ja osata oodata ohuolukordi ning siis neid vältida." ütles laagri lõppedes treener Margit Kaur.

Seltskonnad, kes pühapäeval laagriplatsilt kodupoole veeresid, olid päikesest punased ning näod rõõmsad ja täis enesekindlust pahalastele vastu astuda.    

"Enne laagrit polnud ma tegelikult üldse läbi mõelnud, mida rünnaku korral teeksin. Võib-olla vältisin sellest mõtlemist, sest pidasin pääsemist alateadvuses lootusetuks. Pärast laagri läbimist olen vähemalt vaimselt valmis end kaitsma ja kuna erinevaid võtteid sai korduvalt läbi proovitud, siis arvatavasti saaksin ka reaalselt ennast aidata." tõdes laagris osalenud Karmen.

Suured tänud Margitile ja Rihole õpetuste eest, perekond Ots´ale võõrustamise eest, tagalatoetus meeskonnale Jaanusele ja Ainile ning ilmataadile, kes kõiki nädalavahetuse üritusi soosis :)