Naiskodukaitsjate esmaabirühm ei pelga verd ega lahingumöllu

Kaitseliidu maja ühes kabinetis istub noormees, laubal hirmuäratav verdtilkuv haav, millest turritab välja klaasikild. Poisi silm on sinine kui potipõhi ja tema käega on juhtunud ilmselt midagi väga hullu, sest see on osaliselt mustaks põlenud ja ville täis.

Hoolimata sellest, et veri üle näo niriseb, on noormehe tuju hea ja tema ümber askeldavate naiste abiga näitab ta peagi veel ühte jubedat traumat: ühe käe asemele ilmub murtud jäse, kondiotsad lihastest välja turritamas.

Õnneks tõuseb räsitud ohver varsti jalgadele ja ilmub pärast pesemas käimist tuppa tagasi imeliselt tervenenuna.

Naised pakivad kummist haavade ja luumurdude mulaažid, vahapakid, kunstverepudeli ja meigivahendid mahukasse kohvrisse, et järgmisel esmaabikoolitusel taas osaliste närvid proovile panna.

“Kõige paremini õpivad inimesed esmaabi andmise oskusi situatsioonõppes,” selgitas meditsiinigrupi liige Maret Kommer võigaste mulaažide vajalikkust. “Sageli kardetakse verd, aga meie õppusel saab inimene oma piire kombata. Kui keegi pärast koolitust julgeb verejooksuga inimese juurde astuda, on see suur samm edasi.”

Koolitused ja suurõppused

Põhiliselt käib Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esmaabirühm baasväljaõppe- ja situatsioonikoolitusi tegemas kaitseliitlastele, naiskodukaitsjatele, kodutütardele ja noorkotkastele. Mõnikord kutsutakse koolitajad õppeasutustesse või lastelaagritesse. Erilise põnevusega ootavad esmaabirühma liikmed aga Kaitseliidu, päästeameti, politsei- ja piirivalveameti ning kiirabi suurõppusi ja militaarvõistlusi, kus nad vastavalt ülesandele kannatanuid või hukkunuid mängivad.

Rühma staažikaim liige, häirekeskuses töötav Maret Kommer juhtus millegipärast sageli “inimesena tänavalt” õnnetuskohtadele. Kuna juhtumeid, kus naine avarii- või õnnetuspaika sattus ja kiirabi oodates oma esmaabioskused pidi proovile panema, aina kogunes, otsustas ta 1997. aastal Kaitseliidu liikmena minna parameedikuks õppima.

Pärast mitme kursuse läbimist õppis Kommer esmaabiinstruktoriks ja -koolitajaks ning tänu suurõppustele kasvas tahtmine teemast veel rohkem teada saada. Tekkis mõnus sõpruskond, kellega koos õppustel käiakse.

Mareti 19aastane poeg Tammo, kes äsja osavalt oma silma siniseks meikis, käis esimest korda Naiskodukaitse talvelaagris kuuekuuse titena, suurõppustel kannatanuid mängima hakkas ta seitsmeaastaselt.

Alice Allikas ja Liina Toome liitusid rühmaga Mareti kutsel, esimene 1999., teine 2008. aastal. Alice naudib õppustel kannatanute mängimist, Liina töö on meikimine ja pildistamine.

Grupi noorim liige, 17aastane Andria Hüva osales koolitusel esimest korda viis aastat tagasi. “Sindi linnas oli teenistuskoerte demoõppus ja mina olin see, kellele aine taskusse pandi,” mäletas Andria omapärast kogemust. Kuigi koer näksas narkootikumi lõhna tõttu teda püksitagumikust, tundus kogu ettevõtmine tüdrukule põnev ja tal tekkis esmaabi ja meditsiiniteemade vastu sügavam huvi. Pärast gümnaasiumi lõppu plaanib neiu minna arstiks õppima.

Veri, laibad ja kaunid silmad

Naiskodukaitsjad ja nende sõbrad on “mängimas” käinud igasugustel õppustel ja sattunud metsa-põllule, hotelli, kooli ning isegi merele. Läbi on mängitud merepääste- ja tulekahjusituatsioone, looduskatastroofe, koolitulistamist ja massirahutusi. Kui Eesti suurõppustel on kannatanuid vaja tavaliselt 30–100 ringis, siis rahvusvahelistel koostööõppustel, kuhu haaratud mitu riiki ja organisatsiooni, võib mängijaid tarvis minna mitusada.

Kommeri seletust mööda sõidetakse kohale juba õppuste-eelsel õhtul, et rollid jagada ja plaanid paika panna. Õppustepäeva hommikul meisterdatakse meigi ja mulaažide abiga haavad ja traumad, võetakse kohad sisse ja jäädakse päästjaid ootama. Mõnikord tuleb vedelda kraavis, mõnikord laevalael. Vahel sikutatakse kannatanuid-mängijaid päästeparvele või tõmmatakse vintsiga tormise mere kohal hõljuvasse helikopterisse.

Teadvusetus olekus või laibana lamades tuleb uudishimu maha suruda ja püsida kinniste silmadega liikumatult, sest kogenematu mängija võib rolli unustades ja enda ümber toimuva vastu huvi tundes kanderaamil istukile tõusta ja päästjate tegevuse sassi ajada. Vahel aga tuleb mängijatel hoopis emotsionaalses šokis kannatanut kehastades karjudes ringi joosta.

Maretile meeldib mängida teadvusetuid. “Tavaliselt on kannatanuteks kerged naised, aga mina olen suur inimene ja mulle tundub, et ülekaalulised saavad diskrimineeritud,” seletas naine. “Mul on huvitav kogeda, kuidas näiteks mehed mu kanderaamiga kitsast laevatrepist üles toimetavad. Päriselus pole ju alati nii, et päästja haarab hapra neiu kätele.”

Neiudega on õppustel toimunud romantilisi situatsioonegi: mõni õhkab pärast õppust, et elupäästja nägu suitsumaski tagant suurt ei paistnud, aga silmad olid nii ilusad…

Mängivad laipu ja mässajaid

Alice oskab kaaslaste jutu järgi hästi karjuda ja aktiivseid kannatanuid mängida, niisama teadvusetuna lesida tundub talle igav. Kord pandi tema “teadvusetus” kõvasti proovile, kui sõdur kannatanu kohale kummardudes naisele oma relva pähe pillas.

“Silmist lõi sädemeid ja verd jooksis, aga silmi ma lahti ei teinud,” meenutas Alice muigega. “Sõdur ise oli ka väga ehmunud.”

Tammo all on kanderaam laiali lagunenud ja temalgi õnnestus vastu maad prantsatades “teadvusetus” säilitada. Kõige põnevamaks kogemuseks peab noormees Väike-Maarja päästekooli õppust, kus noorte praktilise lõpueksami tarvis tuli mängida massirahutust.

“Seal sai päriselt mässata, karjuda, tossupomme ja puuklotse loopida. Kilpidega mehed tulid vastu ja armu ei antud,” meenutas Tammo adrenaliinirikast õppust. “Reaalselt väänati mässajad valuvõttega maha ja pärast olid mõlemad osapooled sinikaid täis.”

Tõe huvides tuleb märkida, et vajadusel on mängijatel võimalik siiski rollist välja tulemist paluda ja näiteks “surnust üles tõustes” pissile minna.

Tavaliselt ei anta teadvusetu ja surnu rolli esimest korda mängivatele inimestele. Maret meenutas juhust, kus esimest korda õppusele tulnud inimene valis laiba rolli, arvates, et see tähendab lihtsalt pikutamist. Paraku osales õppusel surnute identifitseerimise grupp, kes “laiba” põhjalikult läbi otsis, DNA proovid võttis ja lõpuks mängija papist kirstu asetas. Õnnetu mängija sai niivõrd šokeeritud, et viimaseks õppuseks see tal jäigi.

Seiklusrikas hobi

Kuigi mängijate kehastatavad traumad ja õnnetused oleksid päriselus väga kohutavad, ei mõtle osatäitjad sellele. “Minu jaoks on see mäng ja samal ajal saan kellelegi kasulik olla, sest kuidas inimesed muidu reaalset päästmist ja esmaabi andmist harjutada saaksid,” arvas Tammo.

Alice on sageli pidanud vastama küsimusele, miks ta sellise hullu asjaga tegeleb. “Enamasti inimesed ei läheks tappes ka sellise koha peale: vedeled maas, lased end väntsutada, saad kriimustusi ja sinikaid ja isegi raha ei maksta,” rääkis Alice muiates. “Minu jaoks on see põnev, saan nii kasu tuua ja tore seltskond on ka.”

Maret Kommeri meelest on õppustel käimine tore patareide laadimine.

“Tuleme argirutiinist välja, satume paikadesse, kuhu muidu ei satuks, kogeme uusi evakuatsioonivõtteid, näeme uut päästetehnikat ja -varustust,” loetles ta. “Põnevus ja melu kaaluvad ebamugavused üles.”

Andria kinnitas, et mängides saavad selgeks esmaabi põhitõed. Seda, et esmaabikoolitusest ja läbimängitud olukordadest päriselus kasu on, koges neiu mitu aastat tagasi, kui sattus nägema kolme auto tõsist kokkupõrget.

Tüdruk nägi, kuidas ümber autode seisab kümme jahmunud täiskasvanut, käed rippu. Tollal vaid 14aastane laps ei löönud kõhklema ja asus kohe tegutsema: käskis auto mootori välja lülitada, esmaabikarbi tuua, vabastas ühe kannatanu hingamisteed ja sidus kinni peahaava.

“Käed värisesid küll, aga sain hakkama ja kui ütlesin, mida teha, tulid teised ka appi,” meenutas Andria ärevat olukorda.

“Pärast ta helistas mulle ja rääkis suure elevusega: mõtle, neid asju läkski vaja ja ma sain hakkama!” tunnustas Maret neiu otsusekindlat tegutsemist.

Maretil endal on tulnud tänaval sageli esmaabi anda ja isegi inimest elustada. Mitu korda on teadmisi ja oskusi kasutanud Tammogi. Juba lapsena aitas ta emal siduda kraavi põrutanud mootorratturit. Natuke vanemana sattus Tammo nägema kümneaastase tüdruku auto alla jäämist. Noormees kattis lapse soojalt kinni ja rahustas šokiseisundis ema.

Oskused võivad elu päästa

Andria tegi oma koolis uurimustöö ja palus noortel vastata esmaabiteemalistele küsimustele. Päris õigesti vastas vaid kolm protsenti küsitletutest.

“Väga palju pakuti vastuseks võtteid, mida kunagi kasutati, aga mis on nüüd valeks tunnistatud,” seletas Andria. “Põletushaavale ei tohi panna hapukoort, krambitavat inimest ei hoita kinni ja ninaverejooksu korral ei aeta pead kuklasse. Hämmastust tekitasid ka vastused, kus pakuti, et šokis inimene tuleb jätta üksi, et ta saaks rahuneda.”

Kuna uurimusest selgus, et noorte teadmised on väga kehvad, pani see kooli juhtkonna mõtlema ja peagi telliti kooli esmaabikoolitus.

Mareti arvates ei tähtsusta inimesed piisavalt esmaabiõppe vajalikkust. Arvatakse, et õnnetused on vähetõenäolised ja kui midagi juhtub, on kiirabi peagi kohal.

“Kui abiandmisega pole alustatud, pole kiirabil võib-olla enam midagi teha,” väitis Maret. “Inimene võib olla kunagi esmaabikoolituse läbinud, aga teadmised ei taga veel oskusi.”

Nii võib sageli õnnetuste korral näha nõutult ümber kannatanu seisvaid inimesi. Ähmaselt teatakse, mida teha, aga puudub oskus tegutseda. Esmaabirühma liikmed on kogenud, et isegi õppustel võivad inimesed ärevusest sedavõrd pea kaotada, et ei suuda hädaabinumbritki õigesti valida.

Oskamatu abistamine võib olukorda hullemaks teha: teadvusetut üritatakse jõuga püsti hoida või vigastatut toppida autoistmele, kust kiirabil on kannatanut väga raske raamile saada.

Kommer soovitab 16tunnise esmaabi baaskursuse läbi teha vähemalt kolm korda ja kindlasti siduda see situatsioonõppega, sest nii õpitakse reaalselt olukorda hindama ja õigesti tegutsema. Liigutused jäävad lihasmällu ja see aitab hädaolukorras kergemini hakkama saada.