Täna jagati tunnustust sõduri baaskursuse lõpetanutele

Niisiis algas teatud naiste hulgas suur sabimine, et uurida kõike mis võimalik antud kursuse kohta, pommitasime küsimustega oma esinaist hirmus, et mis seal huvitav kõik toimuma hakkab. Väike kaitseliitlasele omane pisik siiski pitsutas ja ajas paberile kirja panema oma nime. Niisiis neelas alla oma hirmu meie ringkonna kuus naist ja nad alustasid kursusega. Mäletan ikka veel seda tunnet kui lasketiiru hakkasin saabuma, et läbida terve nädalavahetus kestev 1. moodul, pulss oli keskmisest kõrgem ja peas toimus sadade mõtete võidujooks. Olles seal istunud aga ligi kolm tundi, käis peast läbi juba mõte, kuidas olin ma saanud niivõrd põdeda, tegu on ju siiski kaitseliiduga, kõik on omad ja väljas ühise eesmärgi nimel!

Paar nädalat hiljem, kui oli aeg läbida juba järgmine moodul, ootasin ma seda ning otsustasin jääda lasketiiru öösekski, et veeta veelgi rohkem aega nende inimestega. Mida aeg edasi, seda lõbusam oli, saime üksteist väga hästi tundma ning paljud omandasid ka hüüdnimed, mida kasutatakse siiani.

Teadmiste ja oskuste omandamine oli tehtud äärmiselt põnevaks, kõik saime praktiliselt läbi teha ja ise läbi proovida. Muidugi oli kõige lemmikum maskeerimisõpe, siis said ju kõik taastada endas selle väikese lapse ja mööda metsa tammuda ja end ehtida kuuseokste ja samblaga. Lisaks sellele saime tehtud ka relvaeksami, mis andis meile relvakandmisloa - väga põnev kogemus! Nüüd, 26. juunil, kui toimus meie pidulik märkide kättesaamine, oli tunda õhus seda rahulolevat siirast õnnelikkust, mida igaühest õhkas. Oleme rahul, et see on läbi, aga samas on ka siiralt kahju, et me enam nii palju ei näe!

Kindlasti me kõik kartsime asjata, tegu on väga laheda kursusega, karta pole mitte midagi. Lõpetasime kursuse palju kogenemanuna ja paljude uute sõpradega! Vähemalt kolmel naisel on juba plaanis edasi läbida noorem allohvitseri kursus!