SAAME TUTTAVAKS: Kairi Nõukas - kohusetundlikult ja teisi innustades

Lisaks Saku jaoskonna aseesinaise rollile on  Kairi teist aastat Naiskodukaitse keskjuhatuse liige ning kuulub avalike suhete ja formeerimisgruppidesse. Kairile meeldivad rohkem militaarsed  tegevused, käia metsas ja lasta relvast, ka rividrill, kuid sõjaaja  ametikohta ta veel ei sihi. Kairi abikaasa Lauri on kaitseliitlane ning  pojad vaja üles kasvatada. Kairi leiab, et kõik naiskodukaitsjad peaksid oskama relva käsitseda, et vajadusel kaitsta koduküla: „Tagalana  peaksime olema võimelised kõik välja tulema, kui selline kutse peaks  tulema”. Siiani meenutab Kairi muigega relvaõppust, kus ta oma väikese  kasvu ja relva pikkuse tõttu toonase Harju malevapealiku Gunnar Havi  tähelepanu ning ka eraldi juhendamist sai, kuidas temasugusel oleks  parem relva käsitseda.

Kairiga vesteldes ei oskaks ealeski  arvata, et ta väljakutseks on olnud inimeste ees esinemine. Kairi  kinnitab, et mida rohkem praktikat, seda parem: „Suhtumise, et mul on  hirm ja ei saa niikuinii hakkama, asemel pane ennast lihtsalt proovile. Ja Naiskodukaitse neid võimalusi ka pakub, kasvõi infotunni läbiviimine  uutele liikmetele.”

Tõid selle aasta Võidutule Harjumaale koos  kaitseliitlasest abikaasa Lauri ja Saku rühma noortega. Kuidas selleks  valmistusid ja mis emotsiooni ja mõtetega jääd seda päeva meenutama?  Kairi: „Kolm päeva enne saime teada ajakava ja vaatasime läbi varasemad  videod. Meil oli hea instruktor Valjo Tooming. Proovide käigus kogesin,  kui kokkuhoidvad ja hoolivad on Kaitseliitu kuuluvad inimesed. Eelmisel  õhtul oli külm ja suur tuul, malevkonna mehed lasid proovide vaheajal  autodesse soojenema noorkotkad ja kodutütred.” Harjumaa tuletooja  ülesannet võttis Kairi kui hästi suurt tunnustust, emotsioonid pääsesid  välja alles pärast. Abikaasa Lauri isa lahkus meie seast sel kevadel, ta oli Saaremaa Kaitseliidu taasasutaja, nii pühendasid Kairi ja Lauri  võidutule toomise ka tema mälestuseks. Naiskodukaitse tasandil jäävad  seda päeva meenutama kokkuhoidvad kaaslased ja ühtekuuluvuse tunne.

Olid maikuus Harju ringkonna esimese evakuatsiooniõppuse meeskonna juht ja peavastutaja. Millise kogemuse sellest kaasa võtsid? Kairi: „Võtsin  kaasa ringkonna tasandil õppuse korraldamise kogemuse. See oli esimene  kord, kui evakuatsiooniõppust üldse tegime. Sain hästi palju mõtteid,  mismoodi võiks ja peaks edaspidi tegema. Näiteks, kui seekord tegime  läbi pigem evakuatsioonietappe ja üldmulje õppusest jäi kui perepäevast, siis minu arvates võiks õppus olla realistlikum, kus hästi koolitatud  evakuatsioonimeeskond saaks praktiseerida inimestega suhtlemist  kriisisituatsioonis.”

Kairi on alati rõõmsa näoga. Kairilikult  omane on talle aga kohusetunne, nii sai ta ka hüüdnimeks „kohusetundlik  Kairi” kui ühel kokkusaamisel naiskodukaitsjad üksteist iseloomustasid.  Kairi on selle hüüdnimega päri, ta ei taha võtta ette asju, mida ei tee  täie tõsidusega. Küll aga juba ettevõetut tahab ta teha nii, et sellest  ise rõõmu tunneb ja midagi head välja tuleks. Kairi on ka teiste jaoks  olemas. Naiskodukaitse mentorina on Kairi öelnud: „Mulle on alati  meeldinud väljakutsed, millede lahendus pole üheselt ette antud, vaid  situatsioonide eripära nõuab individuaalset ning ka loovat lähenemist.”

Saku jaoskonna esinaine Teele Raja iseloomustab Kairit kui kaaslast,  kes ajab tagasihoidlikult ja sihikindlalt oma joont, ei domineeri ega  tõsta end teadlikult esile. Teele: „Ühel hetkel sai temast Männiku  jaoskonna esinaine ja minust tema parem käsi, ühte nägemust omavast  tandemist said paljud suured asjad alguse. Mulle meeldisid tema  põhimõtted ja ideed millega ta jaoskonda juhtis ning juhatuse liikmeid  kaasas. Kairi üritas seda unele jäänud rahuliku jaoskonda korralikult  raputada. Usun, et kes soovisid ja tahtsid said sellest ajast  hulgaliselt häid kogemusi ja õpivõimalusi. Olen päris kindel, et kui  poleks Kairit, ei oleks ka niipea taasloodud Saku jaoskonda. Täna on  meie rollid vahetunud, mina juhin jaoskonda ja Kairi on minu parem käsi. Kui esimesel kokkusaamisel ei märganud ma Kairit, siis nüüd märkan, kui teda ei ole. Olen juhina temata täiesti poolik. Täpsus, hea mälu,  korrektsus, õiged põhimõtted ja väärtushinnangud on omadused, mis teevad ta minu jaoks asendamatuks. Ma tean, et saan tema peale alati loota,  võin teda usaldada ilma kontrollita. Oma olemuselt oleme mõnevõrra  erinevad, kuid koos toimetades lähtume mõlemad põhimõttest „vähem loba,  rohkem tegusid“. Ilmselt ei pea inimesed selleks, et hästi koos hakkama  saada, sarnased olema mitte loomuselt, vaid just põhiväärtustes. Ilmselt loovad just inimese sees olevad väärtushinnangud energia, mis tegutsema paneb. Mõnikord ma tõesti ei mõista, kuidas Kairi kolme tubli poja  kõrvalt kõike jõuab. Samas on see omamoodi inspireeriv, kui tema suudab, suudan mina ka. Nii ta mind siis inspireerib ja rahvatantsus vehin  aegajalt tema pealt samme maha ka. Hüpaksammuga keereldes edasi ja  ainult taevas on ideede teostuse piiriks!“

Saku jaoskonna naised  saavad kokku üks kord kuus. 26. augustil on Saku kohvikute päev, kus  võib nii Kairit kui teisi Saku jaoskonna naisi pannkooke tegemas kohata. 

Kui Kairi parasjagu Naiskodukaitse teemadega ei tegele, siis  leiab teda rahvatantsu segarühmas tantsimas. Perega koosolemist hindab  Kairi aga üle kõige. Nii käiakse koos seiklemas metsas, rabas,  erinevatel vabaõhuüritustel, ka Männiku malevkonda tutvustavatel  üritustel.

Kairi ütleb, et Naiskodukaitsesse tasub astuda  eelkõige enda pärast: „Kõik, mida siin õpid, õpid enda jaoks, iseendaga  erinevates olukordades hakkamasaamiseks. Hiljem saad õpitut tagasi anda, näiteks instruktorina teisi õpetades. Kõige tähtsam on see, et ise saad teadlikumaks ja oskad oma peret erinevates ohuolukordades kaitsta.”

Kairiga vestles Veronika Isberg