Rae jaoskonna päästekoolitus juulikuu esimesel päeval

Reaalsus kujunes paraku teistsuguseks. Esialgselt välja valitud privaatne ja looduskaunis piknikukoht Pirita jõe ääres Vesiroosi teel osutus sobimatuks, sest vett oli selle koha peal jões natuke üle poole sääre. Ka kõige parem fantaasia ei suutnud seal ette kujutada veest päästmist – no kuidas päästa inimest, kes poolenisti veest väljas on?! Lisaks mainis kalaõnge-spetsialist Marek Rebane, et nii madala veega pole õngedega midagi pihta hakata.

1,5h enne ürituse ametlikku algust sai kähku muudetud asukoht, uueks kohaks sai Jüri ametlik ujumiskoht, Vaskjala veehoidla muulipealne. Paraku ei kõrvaldanud uus kohavalik teist suurt looduse saadetud katsumust – kõva tuult, mida kohati sai nimetada isegi tormiks. Tuul ei vaibunud terve ürituse aja jooksul.

Sellegipoolest ei takistanud muutunud koht ja pidev tuul ning suhteliselt jahe õhk kogu programmi läbi tegemast. Väikeste mööndustega siiski – lepiti kokku, et vette lähevad sellise ilmaga vaid lollid ja kuna meie seas selliseid polnud, siis toimuski kogu tegevus kalda peal. Mõned võõrad ujujad siiski leidusid, aga nad ei teadnud kokkuleppest midagi ja ei osanud aimatagi, et kalda peal piidleb neid lootusrikkalt kamp, kes esimese äreva hetke peale oleks neid valmis õppimise eesmärgil veest välja tirima. Ükskõik, kas „päästetavad“ oleks seda ise soovinud või mitte.

Kui õngekoolitus oli läbitud, siis koguneti kuulama MTÜ Selts Eesti Vetelpääste juhatuse liikme ja instruktori Gert Tederi vetelpäästeloengut, mille ta esitas mahlakate näidete vara ja nii huvitavalt, et ei pandud tähele läheduses murduvaid puid.

Gerdil olid kaasas erinevad päästevahendid – vestid ja rõngad, mida ise sai katsuda ja proovida. Enamik meist polnud kunagi näinud isetäituvat päästevesti ega visanud päästerõngast. Seega teavad nüüd vähemalt 12 naist, kuidas neid asju õigesti kasutada. 

Mõnede osalejate kommentaarid üritusest:

Terje sai teada kuivast uppumisest, millest polnud enne õrna aimugi.

Koidu sai teada, et õng ei koosne ainult ridvast, nöörist ja konksust, ning et naised enamasti kalameesteks ei sobi, pole lihtsalt piisavalt püsivad, pigem tegelevad ikka mitme asjaga korraga. Hädaolukorras tuleb kiirabi kutsuda alati siis, kui tunned, et enda jõud ja mõistus peale ei hakka. 

Kristiina sai teada, kuidas aru saada, et kala(ke) on õnge otsa hakanud ja -et kalastajad kasutavad kalade peibutamiseks sööta (ei ole just midagi hirmus erakordset, aga polnud kunagi mõelnud selle tegevuse "köögipoole" peale). Lisaks kuidas hinnata ujumisoskust või kui kiiresti inimkeha vees jahtub ning kuidas selle puhul toimida või kuidas ennetada veeõnnetusi. Ja veel omandas teadmisi ohutus-ja päästevestide ning nende toimimise kohta ning millega arvestada ja kuidas toimida, kui tekib olukord, et keegi on uppumas.

Laurale meeldis üritus väga ja samuti tema poistele. Noorem oli suur kalastushuviline, vanem kuulas huviga vetelpäästejuttu. Laura jaoks oli samuti see koolitusosa väga põnev. Räägiti justkui elementaarsetest asjadest, aga nii mõndagi ta varem ei teadnud. Näiteks sai teada, mis on märg uppumine ja mis kuiv uppumine. Ja seda, kui kiiresti inimene vees maha jahtub ja kuidas vaid paarikraadisesse kehatemperatuuri langusse võib üsna ruttu surra. Päris hirmutav! Toidud olid jube maitsvad, eriti lillkapsahautis.

Eve jaoks oli õppusel uus info, et kõik kolm vesti ei olnudki päästevesti ning see oranž (tal endal samasugused) pöörab sind vees selili ning ujuda on sellega praktiliselt võimatu ning tagasi veest paati ronida. Oli ka muid põnevaid infokilde ning ta osaleks võimalusel juba põhjalikumal õppusel.

Leal oli lihtsalt tore olla.

Veronika arvas, et tore päev oli. Gert Tederit kuulates läks kaks tundi nagu lennates. Meeldejääv oli päästerõnga ja viskenööri vette viskamise harjutamine, ta tegi seda esimest korda ja sai palju kindlust juurde. Sai enda jaoks ka mõned müüdid murtud. Inimese päästmine veest ei ole kohe tema järgi vette tormamine. Tuleb võtta hetk aega, helistada 112, päästevahendite puudumisel improviseerida kohapeal saadavate esemetega ja kiirelt hinnata ka enda ja päästetava isiku suhet, kas oled kasvult temaga sama tüüpi või suurem või väiksem. Ja kui ikka kipud ise vette minema, siis telefon jäägu kaldale. Mõtlemapanev oli ka Gerdi tunnustav kommentaar meile kui naiskodukaitsjatele, et oleme sõnumite edasikandjad, meie peale ka loodetakse keerulistes olukordades. See kannustab juba õpitut kordama ja juurde õppima ehk olema valmis nagu meie Naiskodukaitse nutirakenduse nimigi ütleb.

Kokkuvõtteks - päeva saab lugeda kordaläinuks: kätte saadi neli kala, keegi ära ei uppunud ja lõpuks sai kõht ka täis. Müts maha naiste ees, kes kohale tulid, ka vaatamata kipsis jalale. Või trotsides tormist ilma olid siiski valmis vette minema (trikoo soojade riiete all valmis ja soojad kindad käes).