Kevadtorm algas meie jaoks 14. mai hommikul kell 8.30, kui asusime Pärnu poole teele. Maleva juurest alustasid sõitu kolm Võru jaoskonna naist: Meelike, Karoline ja Kaia. Saime enda kasutusse maleva kõige uuema auto - juba see tõstis enesetunde lakke. Antslast võtsime peale ka ringkonna esinaise Eleri. Paikusele jõudsime kell 11:30. Pidime sõitma algselt plaanitust teist teed pidi, sest õppuse raames oli Uulu-Valga maantee päevasel ajal liiklejatele suletud. Kohale jõudes pidime algatuseks „natuke“ ootama, sest meil puudus info, kuhu me täpsemalt minema peaksime. Lõpuks saabusime õigesse kohta ehk grimmituppa. Esialgu oli segadust palju, ka kellaajad ka ei klappinud, kuid arutelu käigus jõuti ühisele kokkuleppele, et kannatanud hakkavad välihaiglasse jõudma umbes kella kolme paiku pärastlõunal. Meie pääsesime grimmituppa pealelõunal. Kui olime saanud kinnituse, et välihaigla on valmis patsiente vastu võtma, tehti meile esimene grimm. Lisaks eestlastest meedikutele osalesid töös ka leedukad. Meedikute omavaheline suhtlus käis inglise keeles. Mõned meist said küll inglise keelest aru, aga vastu rääkida ei osanud. Tuli olla loominguline - akusaest sai näiteks electric Husqvarna? Selline võõrkeeles suhtlemine oli meile põnev ja uus kogemus. Grimm sai tehtud ja meie mäng hakkaski pihta. Karolinel olid nn eluohtlikud haavad, mille tagajärjel ta kahjuks suri. Meelikesel olid soolikad väljas, tema lõpetas opilaual ja lubati lõpukskoju. Kaial oli infarkt, tema jäi ellu. Eleri oli mängult Kaia tütar, kes ootas tugeva kõhuvaluga pimesoole operatsiooni järjekorda. Meie, võrukad, rääkisime loomulikult võru keeles ja nii mõnelegi töötajale jäi see keel mõistmatuks. Küsiti päris mitu korda üle – meil jälle nalja kui palju. Pärast mängu lõppu välihaiglas juhatati meid ööbima evakuatsioonipunkti Paikuse põhikooli. Nii palju kui sealset tegevust nägime ja uurisime, jagub evakuatsioonirühmale ainult kiidusõnu. Seal meid toideti ja pakuti mitmeid tegevusi õhtu sisustamiseks. Mõned meist käisid mängimas ja teiste õppusel viibijatega tutvumas. Kokku ööbis seal inimesi umbes neljakümne ringis – öösel tekkis norskamisest väike orkester Nutikamatel olid kaasa võetud kõrvaklapid. 15. mai hommikul ärkasime vara, sest pidime juba kell seitse jälle grimmitoas olema. Meelike ja Karoline kehastasid kannatanuid tootmishoones, kus oli õppuse stsenaariumi järgi toimunud keemiareostus. Kahjuks juhtus Karolinega väike äpardus, nii et ta sattus ka reaalselt EMOsse. Mängimise käigus kukuti talle kogemata otsa ning ta vigastas oma jalga. Õnneks tal Pärnu EMOs selliseid vigastusi, mille tõttu ta peaks õppuselt lahkuma, ei tuvastatud ja ta toodi Paikusele tagasi. Kõik mängijad kasteti enne tootmishoonesse viimist üle jahu, maltoosa ja kalakastmega. Meelike koos teiste kannatanutega oli reostunud tootmishoones. Äkki läks tööle sireen ja kuskilt ilmusid kaks isikut, kes hakkasid kannatanuid kaardistama. Hetk hiljem kutsuti kõik need, kes ise kõndida saavad, hoonest välja. Need, kes kõndida ei saanud, toodi välja kanderaamiga. Ootamist oli palju. Hoonest päästeti, aga vigastustega tegeleti alles meile juba tuttavas haiglas. Reostuse likvideerimise järel said kõik „kannatanud“ korraliku pesu - kaks korda kasteti külma veega üle. Pesemise ajal oldi pesuväel. Kaia ja Eleri olid sel päeval metsas. Kaial oli tugev kaelavigastus ja Eleri jäi ilma neljast esihambast. Kaial sõidutati Medevaciga sõjaväehaiglasse, kus temaga tehti esmased protseduurid ja saadeti seejärel edasi juba tuttavasse välihaiglasse Paikusel. Sealt saadeti ta koheselt operatsioonile ja hiljem lubati kodusele ravile. Eleri oli nö roheline kannatanu ehk sai omal jalal käia. Tema ootas oma arstijärjekorda umbes neli tundi, selle aja jooksul võeti ette punased ja kollased ehk kriitilisemad patsiendid. Eleri nägi arstide ja õdede tegevust, mis oli uus ja õpetlik kogemus. Personali oli haiglas vähe. Patsientidele tuli teha triaaz ehk selekteerida välja need, kelle seisund on ohtlikum. Vahepeal oli ootejärjekorras kuus-seitse kannatanut, korraga võeti sisse ainult kaks patsienti. Kui Eleri peale pikka ootamist lõpuks arsti juurde sai, siis öeldi talle, et lähed tagasi oma üksuse juurde. Kas tõesti pidi selleks ootama nii kaua, et teada saada, et tuleb minna taas rindele? Eleri sai ka grimeerijaid abistades mõned haiget kahvatuks maalida. Iga vaba hetke vaatlesid Eleri ja Kaia grimmeerijate tegevust ja püüdsid mõned nipid meelde jätta. Päeva lõpus saime teha väikese ringkäigu välihaigla kompleksis koos giidiga. Võib julgelt öelda, et selles telgis oli kõik, mis on tavahaiglaski. Super äge! Kui kunagi peaks seda telki reaalelus vaja minema, siis võib julgelt väita, et oleme ikka väga heades kätes. Saime teada, et hetkel olid nad väljas vähendatud koosseisuga ehk tööl oli umbes 40 inimest, kuigi võiks olla 70 ringis. Au ja kiitus nendele meedikutele, kes seal töötasid ja kes seal tulevikus peavad töötama. Välihaigla püstitamine patsientide vastuvõtmiseks võtab aega umbes kuus tundi ja maha võtmine umbes neli tundi. Päev lõppes ööbimisega suures väitelgis. Kokku ööbis meid seal neliteist inimest, alustades IT meestest ja lõpetades rollimängijate ehk „kannatanutega“. Köetav, puhas ja mõnus telk oli ööbimiseks mugav paik. 16. mai tegevused hakkasid suhteliselt vara. Juba kella 8 paiku olime jälle grimmis. Karolinel oli kubemes kuulihaav, Kaial maohaavad, Eleri oli oma käelaba saega maha saaginud ja Meelikesel oli ussihammustus. Kõiki meid koheldi haiglas hästi. Ühel hetkel, kui Eleri oli taastumisruumis ja Karoline operatsioonilaual, kuulsime õhusireene. Korraga kadus kogu haigla personal, kõik tööd jäeti pooleli. Kui personal umbes viie minuti pärast tagasi tuli, küsisime, mis juhtus. Personal vastas, et õhusireenide korral peavad nad haiglast välja minema. Aga miks patsientidele midagi ei öeldud? Vastati, et sellepärast, et mitte paanikat külvata. Imestasime: need kannatanud, kes said ise kõndida, oleksid ju võinud ka haiglast välja minna? Kuid sellele küsimusele me vastust ei saanudki. Peale lõunasööki hakkasime koju sõitma. Autos oli palju rääkida, muljeid ja emotsioone jagada. Tõdesime, et kolm päeva Paikusel möödusid kiirelt. Ootamist oli küll palju, aga päevad olid õpetlikud ja vinged. Me keegi ei olnud sellises situatsioonis varem olnud ja sellist välihaiglakompleksi varem näinud. Tahaksime tänada meie grimmimeeskonda – teete väga ägedat tööd! Loodame, et saame tulevikuski teiega ühineda. | ||||
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale