Võit tuli koju! Ära tegime!

Jõudsime Tartu maleva tagalakeskusesse 3-da oktoobri pimeduses. Registreerisime oma nimed, sõime kõhud täis ja läksime hotelli eelnevalt õpitut meelde tuletama, tarkusteri ja kogemusi jagama ja eesseisvaks võistluseks välja puhkama. Hinges oli suur ärevus, kuid uinusime siiski teadmisega, et see võistlus on meie võimalus anda meile endile uus kogemus, uued väljakutsed ja ideaalne võimalus ühendada oma eriala ja kirg.

4.oktoobri hommik- ärkasime vara, mõned kiired liigutused vannitoas, hommikusöök ja juba seisidki kõik kümme võistkonda rivistusel. Kõigil osalejail oli peas mõte võistluse paremast positsioonist. 

Kell tiksub 10.00. Võistlus algab. Kuna osalejaid oli palju, tõmbasime enne võistlust loosi, kes on esimeses vahetuses väljas välikatlas valmistamas soolast toitu ja kes köögis magustoitu valmistamas. Meie Alutaguse võistkond sai nagu loodetud esimeseks ülesandeks soolase Toidu valmistamise. Toidud, mida valmistada tuli saime teada vahetult enne võistluse algust.

Esimese ülesande ajaks 3 tundi, selle aja sisse pidi mahtuma väliköögi püstitamine, väike arutelu võistkonna kaaslastega ja toidu valmistamine. Iga võistkond sai kätte 3 toiduainet-lillkapsas, tomatipasta ja liha, ülejäänud toiduained või toidu valmistamiseks vaja minevad toorained valisime ise olemas olevatest varudest. Kätte antud tooted olid huvitavad ja panid kõik meeskonnad fantaseerima. una meile anti kätte väike kogus aineid siis kiirete arvutuste põhjal jõudsime järeldusele, et toitu tuleb valmistada umbes 40-le inimesele ja valmistoidu kogus peaks olema 20 liitrit. 

Kuna võistluse hindamissüsteem ja reeglid olid ranged, pidime tegutsema väga läbimõeldult ja veatult, iga võistkonna juures seisis nn vaatleja ehk kohtunik, kelle kullipilgule ei jäänud pisimgi viga märkamata. iisiis püstitasime väliköögi, istusime maha ja arutasime kes, mida tegema hakkab ja mis moodi kasutame kätte antud toiduaineid. Kõikide võistlustoitude valmistamisel lähtusime sellest, et toit oleks eestimaine, lihtne, maitsev ja südant soojendav ja mida oleks võimalik vajadusel ka välitingimustes valmistada. Kõige keerulisem oligi võistluse juures see, et valmistatav toit pidi olema üheaegselt põnev, maitsev ning pidi isuäratav välja nägema. Meie Alutaguse maleva võistkond otsustasime jätta kasutamata lillkapsa ja tomatipasta ning jõudsime ühisele arvamusele, et kõige maitsvam on traditsiooniline ühepajatoit. Eranditult kõik võistkonnad andsid endast parima, et just nende toit oleks number 1. 

Ja tõepoolest, miks tehagi head toitu kehvalt ja kiirustades, kui saab teha ka head toitu hästi, hoole ja armastusega. Meie kolm tundi hakkas nulli tiksuma ning oli aeg potitekleid kergitada, et kohtunikud saaks toitudele oma hinnangu anda. Meid kõiki valdas kanaemalik mure, kas kohtunikele meeldib ja kas valminud toit vastab hindamiskriteeriumitele? Vastused oma küsimustele saime alles järgmisel võistluspäeval. Kell 14.00 saime kätte teise ülesande valmistada magustoit siseruumis olevas köögis, 5-le inimesele ja kulutatav summa ei tohtinud ületada 5 eurot. See oli väljakutse! Nii mõnigi eelneval päeval tehtud otsus tuli ümber mõelda. Panime mängu kogu oma tarkuse, kogemused ja seadsime sammud kauplusesse, et magustoidu valmistamiseks toiduained soetada. Olgu öeldud veel, et ka magustoidu toorainete soetamiseks ja valmistamise ajaks

anti 3 tundi. Uskumatu, kuid ühte väikesesse kööki, kus oli vaid loetud arv köögiriistu ja piiratud köögiseadmete kasutus võimalus, mahtus 24 lõbusat, nakatava uudishimu ja hea suhtlemisoskusega naist. Sellises seltskonnas oli lausa lust magustoitu valmistada. Meie Alutaguse võistkond jäi taas arvamusele, et valmistada võiks midagi, mida oleks võimalik ka metsas teha, midagi lihtsat, traditsioonilist, tabavat ja maitsvat. Tegime leivasuppi astelpaju marjadega. Kaunistasime tavalise hapukoorega. Püüdsime erinevatesse taldrikutesse mahutada kaunistustena Liiliaristi, NKK lühendi ja võistlusel osalenud malevate nimed. Eneselegi märkamatult olime teinud midagi, mis köitis paljude võistlejate, kui ka kohtunike silmi. 

Usun, et kõikidele meeldisid kõigi toidud nii soolased kui magusad. Nähti ju palju vaeva ja kõik toidud, eriti magustoidud nägid väga isuäratavad välja. Samal ajal kui kohtunikud valminud toite degusteerisid ja hindasid (ka soolast), pidid iga võistkonna sõnaosavaimad liikmed põhjendama kohtunikele oma võistkonna toiduvalikut ja nii mõnigi valmistus viisi.

On olnud pikk ja väsitav päev, kuid õnneks on ka see tasahilju õhtusse veerenud. Kui

kõik võistlejad sõid kõhukesed täis, sai natuke koos istutud, viskasime nalja ja arutlesime maailma asjade üle kuni tuli aeg minna ööbimispaika. Tegelikult vaatas igaüks ise, mis moodi ta oma vaba aega sisustab. Meie kasutasime oma vaba aega veel viimaseid koduse ülesande oste tehes. Oli ju veel järgmiselgi päeval st. 5-l oktoobril ootamas kolmas ülesanne -koduse ülesande ettekanne ja neljas ülesanne- test.

5.oktoober- saime kauem ja rahulikumalt magada, kuna päev algas hiljem. Taas kord kiire hommikune enese kasimine, hommikusöök ja pingeline päev võis alata. Nagu eelnevalt sai mainitud oli meie kolmandaks ülesandeks kodus ette valmistada 24h kuivtoidupakk. See pidi sisaldama ainult Eestis toodetud ja/või pakendatud toiduaineid, paki hinnaks pidi jääma 8.37, jälgida tuli kcal-d ning toiduainete säilivusajaks oli 1 nädal. Kuivtoidupakki panime kokku põhimõttel, et iga toode vastaks eelpool nimetatud kriteeriumitele, et pakis oleks mitmekülgne tootevalik, et

toote pakendid ei tohiks kergesti puruneda, samas, et neid oleks mugav avada ja lihtne käigu pealt suhu pista. Esindatud oli ka sooja toidu ja joogi valik, mida kiirelt soendada ja süüa või võis ka külmalt süüa. Usun, et saime paki kokku panekuga hästi hakkama. Kuna meile anti olla teise võistluspäeva esimene võistkond, kes ettekande ära tegi oli tore vaadata, kuidas iga järgnev võistkond kohtunike eest pöidlad peos ja naeratus näol väljusid. Neljandaks ülesandeks oli teadmiste test. Vaadates mitu päeva hiljem punktitabelit ei saa erinevalt teiste ülesannete soorituste kohta kohe midagi öelda. Testiga panime me ikka väga puusse. Arvasime ka ise kohe, et õppisime vist liiga üle, kuid siiski me ei andnud ära tühja valget paberit vaid pusime sinna vähemalt oma ainukesedki teadmised. Sel hetkel, kui testi ära andsime, oli meie võistkond vist väga nördinud ja mõte sellest, et võime jääda viimaste hulka nullis igasuguse tuju. Lohutasime end sellega, et me ei läinudki võidu järgi vaid lihtsalt osalema.

Meie viimasel rivistusel tehti kokkuvõtted kogu võistlusest. Poleks arvanudki, et esimese ja viimase koha punktide vahe võib olla ainult 10 punkti. See tähendas vaid seda, et kogu võistlus on olnud väga tasavägine ja võitjaks võis tulla igaüks. Siiski seal rivis seistes ja diplomite jagamisel alt poolt üles kohti lugedes tekkis taas kohutavalt suur võidu soov. Kui oli käes esi kolmiku ette lugemine tahtis süda juba saapa säärde lipsata, sest meie Alutaguse võistkonda polnud ikka veel välja hüütud. Lõpuks kui seda tehti, oh nii hea tunne oli. Uskumatu tunne, võitjate tunne. Tänagi veel käin ringi naeratus näol. Siinkohal loen ette veel ka esikolmiku Harju 3.koht, Tartu 2.koht ja meie Alutaguse 1.koht. Oma kodudesse sõitsime juba võidujoovastuses.

Neile päevile tagasi vaadates ja mõeldes olen endiselt veendumusel, et õnne on olemas ja kogu see võistlusteks õppimine ja paar magamata ööd olid seda väärt. Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et tore oli näha ja tunda seda, et vaatamata suurele võidusoovile ja pingele suudeti jääda viisakateks ja igaühele heast südamest edu soovides kaasa elati.