Viru ringkonna juhid ammutasid Nõiariigis uusi ideid

Naiskodukaitse juhtide laagrit korraldatakse aastast 2010, iga kahe aasta järel. Ja nagu  ka eelnevatel aastatel, võttis sellest osa ka Viru ringkond.

Me nautisime päris  mitmel päeval võrukate külalislahkust ja  maitsvaid toite, ilusat ilma, saunamõnusid, sooja järvevett ning  meelelahutust erinevate esinejate näol. Kes Nõiariigis  varem pole  käinud, siis soovitame minna ja vaadata see koht teil kõigil endil üle. Mina, kes ma näiteks olin endale raamatu kotti pannud, ei jõudnud pealkirjast küll kaugemale, sest iga vaba hetk oli äärmiselt tihedalt sisustatud ja  igav ei hakanud mul kordagi.

Loomulikult ei koosnenud need kolm päeva ainult trallist ja tantsust, meid kutsuti sinna paljudel teistel ja tõsisematel eesmärkidel. Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming võttis meid juba reedel vastu, vestles kõikide ringkondade esindajatega ja vastas meie poolt esitatud küsimustele. Põhilise mureprobleemina jäi mulle meelde tahe tegeleda passiivsete organisatsiooni liikmetega. Paistis, et see teema on paraku kõikides ringkondades aktuaalne. Eelkõige pakkus Airi lahendusena isiklikku lähenemist, motiveerimist ja liikmete kaasamist erinevatesse üritustesse. Korrati üle  ka vormi kandmise kord. Siinkohal ma täiesti  nõustun meie esinaisega, et selleks mõneks tunniks, mil  meil on seljas pidulik vorm, on iga naine suuteline hakkama saama ilma kõrvarõngasteta.

Sisekaitseakadeemia lektori Erik Rüütli motivatsioonikoolitus “Kus kohast, kuhu ja kuidas?“ tundus esialgu absoluutselt teemaga mitte haakuvat, aga mida rohkem me edasi  liikusime, seda huvitavam loeng oli. Läbi erinevate situatsioonide lahti seletamiste  ja läbimängimise, oli kogu grupp täiesti motiveeritud.

Taive Saar ja Riina Kütt viisid läbi üheaegselt erinevatele gruppidele koolitust „Probleemilahendus“. Loengu “käekiri” oli pisut erinev, aga lõpptulemuseni ehk kuidas jõuda probleemi lahenduseni ja kuidas probleeme lahendada, jõudsid ilmselgelt kõik grupid.

Kõige suuremat elevust pakkus nn fantoomlahing. Kõik grupid said selle situatsioonülesande  eraldi läbi  teha. Juhendaja valis välja kaptenid ja  erinevad meeskonnad jagasid omal valikul teistele ülesandeid. Kogu üritus kulmineeruski ühise lahinguga, milles mina tervislikel põhjustel kahjuks osaleda ei saanud. Jälgisin välisvaatlejana kogu tegevust  eemalt ja ausõna, seda „etendust“ tahaks küll uuesti vaadata. Meeskonnatöö oli sedavõrd nauditav: igaüks meist astus välja oma senisest rollist, inimesed tundsid ennast vabalt - samas oli kogu tiim ühtse eesmärgi nimel väljas ja kõik sujus nagu valatult.

Minule, kui üsna algajale organisatsiooni liikmele, oli laager väga kasulik: kuulasin ja jälgisin, sain sellest ka oma isiklikku ellu päris mitmeid kasulikke - lausa esmavajalikke tõdesid. Loomulikult ka selle rahulolu, et ma kuulun just sellesse organisatsiooni - Naiskodukaitsesse!

Tahan tänada seda vahvat virukate seltskonda: Aili, Lea, Evely, Liis ja Anneli ning tuletan veelkord meelde: „Tark ei torma, aga loll jääb igale poole hiljaks“. See kuldne tõde tuli tegelikult  mulle Rapla ringkonna esinaiselt Maretilt, kui ta uuris millega ma tegelen. Vastasin, et valin ikka veel erialagruppi, kuhu kuuluda. Motivatsiooni edasi liikuda sain seega nii koolituselt, kui ka suheldes teiste liikmetega.