Tervitusi toome rabasaarelt - kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on!

Meid jagati kolme meeskonda, kõik hüppasid autokasti ning sõit algas. Keegi ei teadnud, mis meid ees ootab. Mingi aja pärast jätsime auto maha ja edasi läks rännak jala. Kuna tegemist oli rabaga, olid jalad üsna varsti täiesti läbimärjad ning sel hetkel lohutas mind ainult see, et kotis on veel teine paar kuivi sokke! Veel vähemalt tunni matkasime üle ebatasase maastiku ja läbi pilkase pimeduse. Lõpuks jõudsime kohta, kus võisime veel rohkem märjaks saada: sohu! Nüüd saime rakendada oma kaasas tassitud roigast eesmärgipäraselt ja õppida, kuidas selle abil soos ellu jääda. Õnneks mina sügavamale kui üle põlve sisse ei vajunud, aga üks instrukoritest oli küll vööni märg!

Väljas oli juba täiesti pime, kui lõpuks ööbimiskohta jõudsime. Magamisasemeks ehitasime puudest ja okstest „madratsi“, mis pidi maapinnast võimalikult kõrgel olema. Tekiks oli suur prügikott (kuhu sisse ma ronisin), hõbepaber ja kuivad sokid. Muidugi oli külm, kuid veel hullemaks tegi asja vihm, mis vahepeal otse näkku sadades mind üles äratama kippus. 

Esimene õhtu ja öö üle elatud! Teine päev algas märgade sokkide ja saabaste jalga panekuga. Kuna kõigil olid kõhud juba tühjad, meisterdasime endale kalaõnged ja läksime soojärve äärde kala püüdma. Sealt järvest polnud keegi veel kunagi kala saanud, muidugi ebaõnnestus kalapüük ka meil, mistõttu kõhtu saime täita ainult pohlade ja mustikatega.

Teine päev oli aga väga teguderohke ja aja möödudes näpistas nälg aina rohkem. Õppisime erinevaid mooduseid, kuidas tuld teha. Üks ülesannetest oli teha aja peale tulepulgaga lõke, mina osutusin sel hetkel kõige kiiremaks ning auhinnaks saime meie esimese korralikuma söögi – singikäntsaka! Tol hetkel andis see singitükk väga palju motivatsiooni juurde.

Lõpuks saime hakata oma järgmist ööbimiskohta ehitama, seekord, muide, koos katusega! Selle ehitamine võttis tükk aega: oli vaja teha onni plaan, otsida sobilikke puid ja suures koguses kuuseoksi ning kasutada parajalt nööri.

Kõige meeldejäävam ja emotsioonirikkam õppuse osa oli elusa looma tapmine nii, et ta võimalikult vähe valu tunneks, seejärel tema nülgimine ja naha parkimine. Arvan, et mitte keegi ei jäänud selle osa juures tundetuks, kaasa arvatud instruktorid, kes seda ometi varem ka teinud olid. Paraku on see metsas ellujäämise osa... Teine päev lõppeski looma mitmetunnise hautamisega tulel. Meil olid onn, lõke, kilekott ja kuivad sokid, aga öö möödus jätkuvalt külmalt. 

Külmetanud olime juba piisavalt ning lõpuks jõudis kätte päev, mil sai koju! Enne seda kuulasime veel mõne loengu tööriistade hoolduse ja teritamise kohta ning metsas leiduva söögi teemal. Lõpuks aga saime asuda pikale rännakule, mis meid kodu poole viis. Tundsin, et keha on juba nõrk ning kojuminek oli raskem kui metsatulek. Aga kui inimesel on piisavalt tahtejõudu, elab ta üle kõik, ka paar päeva nälga, külma ja suurt raskust seljas.

Kokkuvõtteks soovitan kõigil käia vähemalt korra ellujäämisõppusel, sest kunagi ei tea, mida elu toob ja mis olukordades on vaja hakkama saada. Ennast proovile pannes saame enesekindlust ka igapäevaste lihtsamate probleemide lahendamiseks. Nii et näeme siis talvisel ellujäämisõppusel!