Maret on põline tallinlane, hingelt maalaps, pärit Nõmme mändide alt, kus on ka praegu tema armas kodu. Maret on õppinud Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledžis majandusarvestust. Kuigi õppimise käigus mõistis ta, et see täielikult tema jaoks ei ole, lõpetas ta siiski eriala ning ütleb, et see on tegelikult mitmel korral elus ja töös kasuks tulnud. Maretile meeldib hullult metsas käia, matkata, ennast proovile panna ning ka oma kogemusi teistele edasi anda.
Maretil on väga palju hobisid olnud. Lapsena tegeles ta akrobaatikaga, olles spetsialiseerunud käte peal kõndimisele. Metsas pole ta kätel kõndimist kasutanud, aga hädapärast saab hakkama küll. Lisaks on ta tegelenud ka kergejõustikuga, täpsemalt kõrgushüppega. Veel mängib Maret ka klaverit. |
Kõige algus... Maret liitus Naiskodukaitsega 2010. aastal. Pärast stjuardessiameti mahapanemist sattus ta kontoritööle, kus paigal istumine talle tol hetkel eriti ei meeldinud. Samal ajal tegeles ta ka Eesti naiste kriketimängu eestvedamisega – ta oli naiskonna kapten ja tal oli uusi mängijaid juurde vaja. Siis kuuliski Maret Naiskodukaitsest ning saatis neile trennikutse. Trenni saabus ainult Heidi (Tormet) ja tal polnudki eriti vaja Maretit Naiskodukaitsega liituma veenda, ta lihtsalt esitas naisele küsimuse – aga miks mitte Naiskodukaitse? Mareti vastus oli kohe: „Aga miks mitte?!“ Maret täitis kohe liitumispaberid ära, viis Heidile koju ja edasine on ajalugu. |
Esimene öö puujuure peal Maret meenutab: „Minu esimene üritus Tallinna ringkonnas oli üleelamislaager. Kuna mul sobivat varustust ei olnud, siis osalesin õppusel roosa jope ja roosa mütsiga ning metsa läksin, spordikott seljas ning rinna pealt niidiga kinni seotud, et see seljas püsiks. Kott oli muidugi ülimalt ebamugav ning ütlesin mõttes endale, et kui selle üle elan, siis siia ma ka jään.“ Kuna enne üritust oli öeldud, et magamiskotte kaasa ei tohi võtta, siis Maret ei võtnudki – telkmantli oli ta saanud sõbralt laenuks. Vanematel liikmetel oli magamiskott siiski olemas, aga Maret tõmbas endale talvepüksid jalga, oma roosa mütsi pähe ja magas esimese öö telkmantli all puujuure peal. „Tegelikult ma ei maganud üldse, nii külm oli!“ meenutab naine. Maret ärkas kuue ajal ja hakkas tuld üles tegema. Seejärel tuli üleelamislaagri korraldaja Erki Vaikre ja uuris, miks naine nii varakult üleval on. Maret vastas, et külm on, mille peale oli mees imestanud, et kas Maret siis päriselt ei võtnudki magamiskotti kaasa. Järgmiseks ööks anti ka Maretile magamiskott ja kingiti möödunud öö vapruse eest pakk kakaod. |
Särtsu ja ekstreemsust! Maret on töötanud nii laeva peal kui ka lennukil stjuardessina, mistõttu on ta läbinud erinevaid kriisikoolitusi, tuleohutuskoolitusi, merepäästekoolitusi jms. Eriti hästi on meeles üks koolitus laeval, kus tuli laeva pealt alla vette hüpata. Laeva kapten ütles, et kui valesti hüppate, võite oma kaela ära murda, mis muidugi ei olnud eriti innustav, sest seitse-kaheksa meetrit vabalangemist ootas ees. Tagasimineku võimalust ei olnud ja tuli astuda lihtsalt tühjusesse ning kukkuda... Kriisikoolitused on lennukil ja laevas töötamisel väga kasulikud olnud, saadud on erinevaid ellujäämise teadmisi ning koordineerimiskogemusi. See ongi üks põhjustest, miks Maretil on vaja ekstreemsust ja mingit „särtsu“. Kontoritööl tundus Maretile, et ta mandub ja elus midagi põnevat ei ole, aga õnneks selgus kiirelt, et Naiskodukaitsest ta selle põnevuse siiski leiab. |
Julged eesmärgid Maretile meeldib siiamaani Naiskodukaitse militaarne pool. Kui ta oli juba mõnda aega organisatsiooni liige olnud, seadis ta endale kaks eesmärki: võita Naiskodukaitse koormusmatk ja osaleda Erna retkel. Mõlemad algsed eesmärgid Naiskodukaitses on Maretil nüüdseks juba täidetud. Praegu on Mareti eesmärgiks olla hea instruktor ja jätta endast Naiskodukaitses jälg maha – et tema tegevusel oleks püsiv väärtus. |
„Tundsin, nagu upuksin...“ Admiral Pitka luureretkel oli üheks ülesandeks uppuja päästmine. Maret meenutab: „Otsustasime, et Katriin (Ivanov) seob endale köie ümber, ujub uppuja juurde ja siis tõmbame nad välja. Köiepikkusest aga ei piisanud, seega võtsin teise köie, sidusin selle esimese külge pikenduseks ja kõndisin karjääri vette. Aga karjääris kaob põhi ju äkitselt ära. Mul oli laiguline vorm seljas ja saapad jalas ning tundsin, kuidas vajuma hakkan. Ma ei saanud kuidagi jalgu alla ning kogesin esimest korda elus uppumise tunnet. Pea küll alla ei vajunud, aga ma ei suutnud ka rääkida ega abi paluda – vaatasin Airika (Troost) poole ja tahtsin talle hõigata, et ta mind välja tõmbaks, aga mitte ühtegi piuksu ei tulnud suust. Õnneks sai ta lõpuks ikka aru, et ma ei liigu sealt ise kuhugi ja tõmbas mu välja... Huvitav oli see, et kuivale maale jõudes ununes koheselt hetk tagasi olnud uppumise tunne ning haarasin vaid köieotsa, hüppasin vette tagasi ja hakkasin ujuma. Võtsin Katriinil käest kinni ja Airika tõmbas meid kõiki veest välja.“ |
Kui oled silmini mudas... Huumor on üks asi, millega Mareti arvates kõigist eluraskustest üle saab. Kui oled silmini mudas, siis on hea, kui oskad selle üle naerda. Koormusmatkadel ja Pitka võistlusel on Maret kõige rohkem naerda saanud. Näiteks jagati sellist nippi, et kui paned hügieenisidemed saabaste sisse, jäävad saapad seest kuivaks. Maret istus siis oma meeskonnaga kuskil teepervel ja hakati hügieenisidemeid saabastesse panema... Praegu naerab Maret: „Oli meil siis vaja seda just tee peal teha?! Muidugi tuli vastutegevus ja pidime ruttu-ruttu peitu minema, hügieenisidemed endal laiali!“ Ummisjalu joostes ta libises ega jõudnud puu taha peitu. „Olin selili lumel, külm oli ja liigutada ei tohtinud, sest umbes 15 meetri kaugusel oli vastutegevus. Õnneks nad siiski mingi hetk lahkusid ja me saime oma toimetusi jätkata...“ |
„Tead, kui me nüüd siin ära sureme...“ Maret meenutab ka osalemist Lääne maleva talvisel patrullvõistlusel Valge Laev. Käsil oli parajasti luureülesanne ning otsustati, et kaks naist lähevad luurele ja kaks valvavad kõigi kotte. Maret ja Minna (Pert) jäid kotte valvama, teised kaks läksid luurele. Maret meenutab: „Istusime ja külmetasime, panime kotid istumise alla, tõmbasime telkmantlid peale ja nii me seal siis kükitasime.“ See aeg tundus külma tõttu nii pikk ning Maretil ei lähe kunagi meelest Minna öeldud sõnad: „Tead, Maret, kui me nüüd siin ära sureme, tahtsin öelda, et mul oli väga hea meel sind tunda!“ Maret sõnas samad sõnad vastu. „Olukord tundus lihtsalt nii lootusetuna.“ |
Hobist sai töö Naiskodukaitse instruktori ametikohale sattus Maret erinevate asjaolude sobival kokkulangemisel – üks teine tööprojekt sai läbi ning kuna Maret oli oma aktiivsusega silma paistnud, siis soovitati tal ringkonna instruktoriks kandideerida. Maret oli selleks ajaks vaid pool aastat vabatahtlik liige olnud, kuid (õnneks) kandideeris ikkagi.
Mareti töökohustused on ringkonna elu ja töö koordineerimine, nõu andmine, eelarvete-aastaplaanide koostamine, liikmete liitumispaberitega tegelemine jne. Tööpõld on lai, jooksvalt tuleb ka Kaitseliidu Peastaabist ja malevalt sooviavaldusi naiste osalemiseks erinevatel üritustel. Ülesanded on nii seinast-seina, et Maret nüüd vahel isegi naudib selliseid „kontoripäevasid“, mil saab vaid dokumentidega tegeleda. |
Kui enam üldse ei jaksa, siis jaksad tegelikult ikka natuke veel Ilmselt kõige raskem periood Naiskodukaitses oli Mareti jaoks see aeg, kui ta oli üheaegselt palgaline instruktor, spordigrupi juht ja toitlustusgrupi juht. Toitlustusgrupi juht olla tundus väga suur au ja Maret tegutses oma ametikohal aktiivselt, olles samal ajal veel lapseootel. Päevakorrale tekkis küsimus, kuidas hoida lahus oma vabatahtlikku tegevust ja tööd. „Aktiivsete inimeste probleem ongi see, et kohati kiputakse üle pingutama, ei anta aru oma võimetest. Kuid kui tunned, et enam üldse ei jaksa, siis tegelikult ikka natuke veel jaksad,“ räägib väsimatu naine. |
Kuidas iseloomustada end autopeegli abil? Kui Maretilt küsida, kuidas tekitaks tema võõras inimeses Naiskodukaitse vastu huvi näiteks liftis kohtudes, muigab naine muhedalt ja vastab, et ta loodab, et lift läheks katki ja Maret saaks oma oskustega neid liftist välja päästa. Reaalne tegevus ja eeskuju on see, mille järgi Maret soovib, et inimesel tekiks soov organisatsiooniga liituda. Naiskodukaitsja on leidlik ja Mareti seljakott on põhjatu. Näiteks tutvustas ta ennast ühel Kaitseliidu kursusel oma seljakoti abil, mis on täis erinevaid teda iseloomustavaid asju – abivahendeid eriolukordadeks. Maret meenutab: „Kaitseliidu kooli sõites tegime autosõidu ajal korraks puhkepausi ja ma ei saanud juhiuksest enam sisse, ronisin siis kõrvaluksest sisse ja lõin sisenemisel õlaga peegli maha. Enesetutvustuse presentatsiooni tehes unustasin aga ära, et peegel on seal kotis, ja see oli muidugi esimene, mis mulle kätte hakkas. Siis muigasin isegi, et kuidas siis SEE mind iseloomustab – ilmselgelt satun ma huvitavatesse olukordadesse.“ Maret ei lähe kunagi kuhugi nii, et ei oleks valmistunud ka eriolukordadeks.
Pärast liitumist Naiskodukaitsega on elu väga põnev olnud, igav juba ei hakka ning Naiskodukaitse on pakkunud Maretile kõike seda, mida ta organisatsioonilt ootas. |
TEISED MARETIST
Tallinna ringkonna esinaine Berit Cavegn: „Maretit olen vaikselt tundma õppinud alates 2011. aastast, kui temast meie ringkonna instruktor sai. Kohe alguses oli selge, et oleme n-ö samal leheküljel ja meie koostöö hakkab sujuma. Maretit iseloomustab kõige paremini sõnapaar „isetu abivalmidus“. Ja seda mitte ainult organisatsiooni mõttes. Kõik, kes Maretiga veidi rohkem vestelnud, teavad, et ta on hea kuulaja, vestlus- või pigem arutluspartner, usaldusisik. Kõige meeldejäävamad hetked on ühised õhtud Naiskodukaitse üritustel ja pikad (vahel lärmakad) vestlused teel juhtide õppepäevadele. Me sobime hästi kokku ja mitte kunagi ei ole ma temaga kohmetut vaikusehetke tundnud. Tema üheks kõige iseloomulikumaks omaduseks on see, et ta hoolib teistest inimestest – vahel lausa nii palju, et see on talle endale raske. Samas on Maretil oma kindel arvamus, mida ta on valmis südikalt kaitsma. Aga silmapaistvaks teeb selle asjaolu, et ta jääb seda tehes alati heatahtlikuks ja viisakaks. |
Tallinna ringkonna aseesinaine Heidi Tormet: „13. augustil 2010. aastal kirjutas „keegi Maret Valner“ Naiskodukaitsele e-maili: "Tere. Olen Eesti Kriketinaiskonna kapten ja sooviksin kutsuda naiskodukaitsjad kriketit Tallinna Hipodroomile mängima." Sellele kirjale vastasin vaid mina ja kohale läksin ka proovima, mis huvitav mäng see on, mida rahvusspordina Indias, Austraalias ja Inglismaal mängitakse. Kuigi see jäi minu ainukeseks korraks mängida, leppisin ma Maretiga kokku, et teeme vahetuskaupa – mina tulin kriketisse ja tema võiks tulla Naiskodukaitsesse. Mõeldud, tehtud – Maret täitiski sooviavalduse ja liitus Tallinna ringkonna Akadeemilise jaoskonnaga. Kes oleks siis uskunud, et ühel päeval saab sellest organisatsioonist tema tööandja, hobist aga elustiil ja üle-eestiline suur sõpruskond.“ |
Jaoskonna kaaslane ja endine toitlustusgrupi juht Krista Kiil: „Maret on Väsimatu Valner. Ta jõuab igale poole ja iga ringkonna liikmeni, kui vaja. Lisaks aktiivsusele on tal ka vähemalt kümne elevandi kannatus, sest aeg-ajalt peab ta tegelema ka meie kõigi probleemide ja pisimurede lahendamisega. Ideedest teostuseni jõudmises on Väsimatu Valner samuti maailmameister, ideede genereerimises jäävad paljud talle alla. Meist enamik tegelikult vist ei hooma, kui palju ringkonna instruktor tegelikult oma aega ja ressurssi meie kõigi peale panustab.
Erinevaid seikasid on aegade jooksul kogunenud palju ja Maret on üpris tihti olnud üheks põhjuseks paljudest, miks ma ikka ja jälle leian ennast külmas öös keset paksu metsa, kõrvuni mudas, pärast kahetunnist ööund putru keetmas. Või siis öösel miinuskraadidega Plangus telgi all suppi ja teed keetmas. Või siis killuvesti, rakmete ja kiivriga kuuma päikese käes õppusel köögis toimetamas. Mul on hea meel, et mul on selline sõber, kellega neid vahvaid hetki meenutada ja pisarateni naerda.“ |
Jaoskonna kaaslane ja toitlustusgrupi juht Anneli Looken: „Minu esimene kohtumine Maretiga oli 2012. aastal toitlustuse baasväljaõppe moodulil, kus ta teooriatundi andis. Hiljem selgus, et ma jäin talle samuti hästi meelde, kuna lahendasime kahe peale mingit matemaatilist müsteeriumit, arvatavasti juurdlesime külm- ja kuumtöötlemise kao üle. Temal oli asjast üks arusaam, minul teine, lõpuks saime kuskil keskel kokku. Sellest ajast peale mäletan ma, et Maret oli kõikjal – instruktor, vabatahtlik, välikokk, sportlane… Väga mitmekülgne. Alati abis nõu ja jõuga, lahke sõna ja konstruktiivse kriitikaga, mis on alati innustav ja edasiviiv – annab tunde, et nüüd alles näitan ja teen ja järgmine kord veel paremini.
Minu jaoks on Maret ikka ja alati minu mentor toitlustamise valdkonnas. Ma lähen alati hea meelega metsa, kui tean, et ka Maret seal on, sest siis saavad asjad kindlasti tehtud ja mõnus olemine on ka garanteeritud. Isegi kui kõik ei lähe nii, nagu peab, ei ole õhkkond kunagi närviline ega raske.
Maret on Naiskodukaitses „sees“ kindlasti palju rohkem kui keegi teine meie ringkonnas ja seda kindlasti meeletult rohkem, kui tööülesanded nõuavad. Sest seal, kus lõppeb tööaeg, algavad vabatahtlike telefonikõned või mitmed üritused. Vahel ma mõtlen, kas Maret ka öösiti Naiskodukaitset unes näeb?“ |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale