Meid võttis vastu Harju ringkond, kes üllatas meid kohe esimesel õhtul meeldivalt ajakavaväliste pannkookidega. Samuti oli üllatuseks, et esimese öö veetsime siseruumides, kenasti naridel.
Edasi läks asi juba töiseks. Meie instruktor veebel Tammeorg võttis asja suhteliselt tõsiselt. Ning üldhariva osa – hügieeni välitingimustes, varustuse ja seljakoti pakkimise, sideprotseduuride ning keskkonnakaitse – kõrval võis aimata, et tulirelva käsitsemise oskus ning topograafia on tema lemmikud.
Püstoli lahtivõtmise ja kokkupanekuga said kõik kenasti hakkama, kuid automaat AK-4 oli keerulisem. Kiidusõnad veebel Tammeorule ja tema assistentidele kannatlikkuse eest. Ka need, kes esimest korda automaadi kallal pusisid, said lõpuks oma asjaga ühele poole. Kuigi lõpuks oldi pisut õlised ja määrdunud, jäid vast kõik endaga rahule.
Katelokist söödud lõunasöögile järgnes osa, mille nimetus oli „maskeerimine, laskeasendid ja liikumisviisid”. Täpselt seda see tähendaski. Kamoga maskeeritult roomasime kõrgelt ja madalalt, hiilisime, tegime harjutust nimega „söösta-kata” ning harjutasime erinevaid laskeasendeid: püsti, põlvelt, pikali. Nii muudkui järjest ja segamini. Pikaliasendi saime vist lõpuks ikka kolme sekundiga sisse võetud. Automaat ikka käes või seljas.
Pärast ööd välitingimustes, valvekordade ja kõige sinna juurde kuuluvaga, oli kolmanda päeva põhiteemaks topograafia. Kahjuks ei jäänud aega liikumiseks maastikul kaardil ja kompassiga, kuid kaardi põhielemendid, kompassi kasutamise ning direktsiooni nurga arvutamise saime vähemalt klassis selgeks.
Tegelikult oli vahva ja hariv nädalavahetus. Vaevalt, et me nüüd pärast seda valmis sõdurid või staabiassistendid oleme, kuid nii mõnegi asja põhjused ning omavahelised seosed said selgemaks. Tore oli olla koos NKK positiivsete, rõõmsameelsete ning abivalmis naistega.
Tänud toitlustajatele, vastuvõtjatele, meie pika meelega instruktorile ning ilmataadile, kes meile ilusa sügisilma saatis.