Sakala naised öörännakul

Elerin:

Bussisõit Väike-Maarjasse kujuneks vahvaks ajalootunniks - kodutööna oli antud ülesanne tutvuda valla kodulehega ja ammutada sealt teadmisi ühe keskse tegelase kohta Eesti sõjaväe korraldamisel Vabadussõjas, kelleks loomulikult oli J. Pitka. Nii me siis koos lugesime ja aegajalt jälle esitasime üksteisele viktoriiniküsimusi, et kontrollida, palju loetust meelde on jäänud. Teepeal märkasime kohe ka loetud tekstist tuttavaid kohanimesid ja tegime pakkumisi, milliste juurde neist meie rada võiks viia.

Rännak ise oli väga mõnus - parajalt karge kevadöö, erinevad loodushelid, tähistaevas… Et tee kiiremini kulgeks, sai räägitud "maast ja ilmast" ning öösse lisasid vürtsi vahvad ülesandepunktid. Ülesannete lahendamisel oli põnev jälgida, kuidas erinevused rikastavad ja nii oli peale iga ülesannet tore nentida, et näed kui hea, et Jane või Lembe kaasas oli või proovides ennustada järgmiste punktide ülesandeid ja oodata, millel kellegi "leivanumber" tuleb. Kõige meeleolukamateks kujunesid meil päästekooli tornis veevoolikute liitmikest "puzzle" kokkupanek ja morse ülesanne.

Öörännak jäi meelde väga sõbralike kohtunike ja korraldusmeeskonnaga. Igal hetkel võis tajuda, kui hoolikalt ja südamega oli ettevalmistusi tehes ka pisiasjadele mõeldud, mis rada läbides rõõmu valmistasid. Aitäh korraldajatele ja meeskonnaliikmetele!

Liis:

Esimene mõte teisi rännaku meeskondi nähes oli: olen vales kohas ja ilmselt kujuneb rännak väga raskeks.

Kujunes väljakutsuvaks aga sugugi mitte nii raskeks kui algul tundus.

Hea korraldusega ja läbi mõeldud üritus, Tähelepanu oli pööratud nii punktide tähistusele kui ka ülesehitusele. Punktid nutikad ja üllatavad. 

Tempo rajal oli kiire ja eksimisruumi väga ei jäänud, vähemalt pühapäevasportlastele mitte.

Lõpetades oli kerge rahulolu ja hea äratundmine, et oleme suuteliseks rohkemaks kui endale julgeda tunnistame. 

Kindlasti soovitan võimalusel sellelaadsetest üritustest osa võtta ja end proovile panna,

Mari:

Öösel rändama!

27 kilomeetrit. Esimest korda läksin sellisele üritusele.

Mu hea sõber ütles mulle enne öörännakule minekut, et ole tubli ja vapper. Ma olin, ja mu head meeskonnakaaslased olid ka. Jube lahe kogemus, kontrollpunktide aegadesse jõudmine oli paras väljakutse, ülesanded põnevad. Emotsioon oli laes. Mis sest, et lõpuks jalad "kergelt" ikkagi krambitasid. Saime hakkama ja jõudsime vaatamata väikestele tagasilöökidele ilusti aega :)

Korraldajad olid ära teinud suure töö: välja mõelda ja realiseerida selline idee! Väga äge. Loodan ka, nagu korraldajad, et selline rännak saab traditsiooniks. Kui kutsutakse, osalen jälle.

Erle:

Niisiis, toimus 12-13.aprillil juhtidele mõeldud öörännak, mille pikkuseks oli ca 30 km. Alguses kui Piret tegi mulle pakkumise, oli minu esialgne vastus EI. Aga juba teistkordsel küsimisel, kui vastus oli vaja anda päeva lõpuks, ajasime meeskonna kokku - Mari, Liisi ja siis minu, ning otsus oli tehtud. Tuleb ära teha - 30 km kõndimist koos kontrollpunktidega.  Algselt muidugi tabasin ennast mõttelt, et millesse ma ennast mässinud olen, aga kui see päev oli käes, olime valmis minema rajale. Võistkonna nimeks sai LEM- Lahedad Eesti mimmid/mimmud! Meie õnneks sai loosiga Mari meile 2. stardi positsiooni. Ja lahti see rännak läks kaameramehe saatel. Katsusime siis kabedamalt käia, mis alguses tuli ikka väga hästi välja. Jõudsime esimestesse punktidesse ettenähtud ajast varem, seega oli vaja oodata oma vastamise järjekorda kontrollpunktides. Saime lasta õhupüssidest(mina muide esimest korda näppisin sellist relva), aidata hädalisi meditsiini kontrollpunktis, õppisime morset lahti muukima-meile esimene kogemus taas- väga põnev muide! Vao külas oli kontrollpunkt, kus oli vaja tunda rahvariide mustreid, vot selle teemaga polnud meie ilmselt kursis(Muhu mustri tundsime kindlalt ära), aga pole hullu, kihutasime aga edasi, sest tempo oli päris kiire, et õigesse aega jõuda. 7.punktis käisime Päästeameti õppeplatsil, kus oli vaja torni ronida, et üks pusle kokku panna. mina ju kardan kõrgust eks ole...by the way, see torn kõikus...ja kõige kõrgemal polnud trepp VAID REDEL. Vinnasime, siis ennast üles ja hakkasime kokku ühendama vooliku otsi. Läks aega, aga kokku saime. Ja mis juhtus edasi.... Kõndisime üle 3 km valesti....Aga meeleolu ei langenud, üldse mitte. Ise motiveerisime ennast, et kuna tulime kõndima 30 km eks ole, aga kuna kogu distantsi pikkus oli 27 km, no siis oligi ju vaja 3 km juurde kõndida. Tegelikult oli meeskond meil väga tubli ja mott oli kõrgel kogu aeg! Liis lubas pringid lihased järgmisteks päevadeks--saime! Positiivse elamuse-saime! Mis peaasi, mina ületasin taaskord ennast ja seda Naiskodukaitse ridades!

Rühime ikka koos edasi!

Lembe muljed öömatkast

Karges öös oli mõnus rännata, kuusirp kumas, tähed särasid ja vahepeal kostus tee äärest ka kiivitaja õrna häält. Püüdsime Elerini ja Janega ikka ennustada, millist ülesannet järgmises kontrollpunktis lahendama hakkame, aga tulutult. Üllatusi jagus...
Mulle meeldis päästekooli torni nö puzzle kokkupaneku punkt ja morse ülesanne. Muidugi pakkus aga väga suurt rahulolu lõpppunkt Kotli majas soojaks köetud toas koos lahkete korraldajatega.

Ära tegime!