Rapla ringkonnas õpiti sõdurioskuseid

Nagu alguses ikka, võõrastati üksteist, aga oli ka neid, kes juba omavahel tuttavad olid. Esimene loeng oli staabi tegevusest ja selle tähtsusest. Tundi pidas Rapla Maleva staabuiülem mjr Meelis Pernits. Järgmisena võtsime ette keskkonnakaitse teema Kristel Kaasiku juhendamisel. Saime teada seda, mida looduses võib teha ja mida mitte. Siis aga oligi hiline õhtutund käes ja hakkasime magama sättima. Enne aga tegime omavahel väikse tutvumisringi ja saime teada üksteise nimed ja kes kui kaua on Naiskodukaitses olnud. Üks meie kursuslastest tegi osadele naistele seljamassaazi, mis oli kohe eriti mõnus enne magamaminekut.

Järgmise päeva hommikul ärkasid mõned naised juba varakult ning tegid meile putru ja panid kohvi hakkama. Varakult oli kohal ka meie järgmise tunni läbiviija lpn Heino Juur, kelle käest saime teada rohkem sidetegevusest, käsiraadiojaamast ICOM, raadiojaamast SEM-70, traatside, side- ja raadioprotseduuridest Kaitseliidu võrkudes. Saime aparaate ise katsuda ja proovida. Lõunasöök ootas meid Kaiu lasteaias, kus üheskoos sai kõhud kenasti täis süüa.

Järgnevalt rääkis meile n-srs Reinart Roo sõduri varustusest, riietumisest ja seljakoti pakkimisest. Saime proovida rakmeid ja seljakotti selga. Siis aga pidime selga panema rootsi-rohelised riided ja pähe kiivri ning meie tee viis õue. Esimene ülesanne oli määrida oma ja ka teiste näole rohelist, pruuni ja musta maskeerimispulka, mis kujunes juba väga põnevaks ja naljakaks. Lisaks sellele pidime maskeerima end looduslike vahenditega. Kui enne nägime välja nagu shrekid, siis nüüd juba nagu pokud, kaetud erinevate taimedega igalt poolt. Üksteist vaadates tuli ikka väga hea muie näole.

Aga ega seal siis palju nalja ei saanud teha, sest algas liikumisviiside ja puupüssidega laskmistehnikate õppimine. See oli kindlasti asi, mis jäi meile, naistele just kõige enam meelde, sest ega vabatahtlikult me ju maas madalroomamist ei teeks, sealjuures käes relv (mis siis et puust) ja peas raske kiiver. Tegelikult oli see siiski väga naljakas ja saime läbi huumori asja selgeks. Küll tuli järjest käsklusi erinevate kiirustega: pikali laskmine, hiilimine, põlvelt laskmine, käpuli liikumine ja nii edasi ja nii edasi. Katsusime kõik sõnakuulelikult vastavalt käsklustele ära teha. Muidugi oli väga “tore” see, et kui õppuse alguses lõõskas päike, siis kõige õigemal ajal ehk siis liikumisviiside õppimise juures hakkas ikka korralikult vihma sadama. Aga kuna sõdur ei virise, siis roomasime ja tegime kõik harjutused lõpuks pori ja vihma sees.

Enne selle teema lõppu rääkis n-srs Roo meile hügieenist välitingimustes ja näitas, kuidas kaevata metsas wc-auku. Lõpuks lasti meid pesema ja sooja tuppa tagasi. Saime vahetada riided ja käisime õhtust söömas. Peale söömist rääkis Endel Kaasiku meile käsirelvast USP. Kristel Kaasikuga koos võtsime lahti ja panime kokku automaat AK-4 ning lisaks tutvustas ta teisigi tulirelvi, mida Kaitseliidus leidub.

Peale relvaõpet oli võimalus kõigil naistel minna Kaiu uude sauna saunamõnusid nautima. Nagu arvata võis, läksime sel õhtul kõik korralikult varakult magama. Ei siis enam seganud norskamised ega kellegi küljekeeramised, sest päev oli olnud päris väsitav.

Pühapäeva hommikul oli ärkamine küll väga vaevaline, kuid arvestades väga huvitavat teemat, mis kohe hommikul oli, läks see uni ka kiiremini üle. Järgmisena rääkis vbl Ando Lavrits meile mitu tundi kaardi mõõtkavadest, õpetas kaardielemente tundma, kaardil koordinaate määrama, kompassi tööpõhimõtteid ja kasutamist, asimuudi määramist kaardil ja maastikul, ilmakaarte ja asukoha määramist maastikul ilma kompassita ning liikumist maastikul kaardi ja kompassiga. Usun, et see oli üks huvitavamaid tunde üldse, sest meile tehti asjad tõesti puust ja punasena selgeks. Vbl Lavrits oli väga hea lahtiseletaja-õpetaja. Kuna paljud meist olid väga tahtnud juba ammu neid teemasid selgeks saada, siis arvan, et selgemaks need said kohe kindlasti. Nüüd jääb üle vaid praktikas kõike katsetama hakata enne, kui meelest ära läheb.

Peale seda loengut käisime ära veel lõunasöögil ja koristasime lasketiiru. Kui olime taas laudade taha istunud, tegi Kristel meile väikse üllatuse, nimelt andis meile kõigile väikse testi, kus pidime vastama küsimustele, mis olid seotud kõik nende päevade jooksul õpituga. Õnneks ei olnud läbikukkumist karta, sest kogu kursuse olime siiski ju kõik läbinud. Iseasi, kui palju midagi meelde jäi ja kui palju neid teadmisi praktilises elus edaspidi kasutame. Lõpetuseks saime kätte tunnistused ja saime süüa mõnusat õunakooki ning siis võis kodupoole orienteerumine alata.

Suured tänud kõigile loengute-teemade läbiviijatele, kokatädile, kursuse korraldajatele ja loomulikult nendele vahvatele naistele, kes me kõik koos selle kursuse läbi tegime. Meid oli koos küll vähe aga me olime üksteisega väga sõbralikud, jututeemat jätkus kõigiga. Tõesti superhea seltskond oli kokku sattunud.