Osalesime vanaviisi uutmoodi Valgel Laeval

Küsisin endalt, kesteab mitmendat korda, millesse ma ennast küll jälle mässinud olen kui järjekordselt Valgele Laeva võistlusele sõitsin. Palivere mõisa juurde jõudes selgus, et võistlust korraldatakse 15 korda. Ega see meist enamusel ka esimene olnud, aga sel korral olid korraldajad otsustanud viia võistluse läbi täiesti uuel kujul. Ööpäevane patrullvõistlus oli muudetud kaheksatunniseks ja keegi ei osanud tegelikult ennustada, mis meid ees ootab. Ei olnud aega pikalt mõtiskleda, varustus rakmetesse ja juba kutsutigi avarivistusele. Head soovid kaasa saanud, asus kolmekümne nelja võistkonna jagu mehi, naisi, tüdrukuid ja poisse pärast varustuse kontrolli stardikella alla järjekorda.

Meile maaliti markeriga käele number  14 ja kui aeg käes, saime kohtunikult kaardi ja esimeseks neljaks tunniks ette antud punktide koordinaadid, mida Malve patrulli ülemana, asus kiirelt kaardile kandma. Punktid paigas, asusime meie esindaja ja tulihingelise ergutaja Ele soojade kallistuste saatel rajale.

Kohe alguses kaarti uurides sai selgeks, et kõiki punkte me kindlasti läbi käia ei jõua. Otsustasime paika panna kõige optimaalsema marsruudi, mis võimaldaks meil kindlasti graafikus püsida ja õigeks ajaks kohustuslikku kontrollpunkti jõuda. Ja siis polnudki muud, kui jalgadele valu, et võimalikult rohkem postkaste läbida ja nende eest punkte koguda.

Esialgu oli küll mõttes ka kontrollpunktide eest saadavaid plusspunkte jälgida ja suuremaid noppida, kuid peagi sai selgeks, et ajaliselt selline nö jänesehaakide tegemine ei toimi ja kõike kindlam on siiski otse liikuda ja võtta neid punkte, mis teele jäävad.

Olime end ette valmistanud ka vastutegevuseks ja liikusime esialgu ettevaatlikult, luurepatrullile kohaselt, peagi aga jõudsime järeldusele, et selline liikumine ei ole orienteerumisvõistlusele kohane ja edaspidi vältisime vaid mööda teid liikuvaid sõidukeid.

Isegi „Kaitse Kodu!“ ajakirjaniku väide, et tema ei ole mitte vastutegevusest, jättis meid metsa lamama hetkeni, mil ta ise fotoaparaadiga autost välja ronis.

Neli tundi möödusid kiirelt ja päris mitmed postkastid jäid läbimata, aga kontrollpunktide leht sai siiski päris kenasti augustatud ja nii võtsimegi suuna kohustuslikule kontrollpunktile, et saada uued ülesanded. Märkamatult oli ka ilm paranenud ja päikegi välja tulnud.

Seni kui uusi punkte kaardile mõõdeti, sai üürike aeg hinge tõmmata. Peagi selgus, et kevadiselt paistev päike pole sugugi nii soe ja läänlaste mereline tuul on päris vinge, kui pikemalt mõnulema jääda. Niisiis, punktid paika, hetk mõttevahetusteks ja jälle teele…

Kui nüüd kellelegi on jäänud meie rännakust ettekujutus kui päikeselisest jalutuskäigust, siis ega  me ainult mööda teid liikunud, ikka kust võimalik, läksime otse, läbi võserike, mis vägisi riided seljast tahtsid rebida, üle põldude ja heinamaade, kus kevadine pori saabaste külge kleepus, nii et need hakkasid meenutama tuukri tinasaapaid. Metsa all aga vaheldusid märgalad lumehangedega ja kippusid vahel lausa jalutuks võtma. Muidu polnud aga viga midagi, päike paistis ja uued punktid ootasid vallutamist!

Soov oma  võistlust huvitavamaks teha, samas ka plusspunkte korjata, viis meid selleni, et otsustasime võtta ette ka mõne luureülesande. Olime selleks ju valmistunudki. Milleks omandada teadmisi, mida ei saa praktikas rakendada! Ühel hetkel leidsimegi end etteantud kaardiruudus silmitsi oletatava vaenlasega asustatud punktiga. Otsustasime asja lähemalt uurida ja lähenesime hiilides vaenlasele, kes midagi aimamata jätkas oma tavapäraseid toimetusi. Üritasime kõigi olemasolevate meeltega haarata ja talletada meile pakutavat infot, et see siis hiljem, sobivamal hetkel, vormistada luureraportiks. Mõne minuti pärast olime taas rajal, et koguda ikka uusi punkte ja kellaga võidu liikuda finisi poole.

Lootes veel täita mõnd luureülesannet, sattusime esimest korda võistluse jooksul kokku vastutegevusega, kes otsustas kindlalt meilt elu võtta ja ei lõpetanud meie jälitamist isegi tihedas metsas. Pärast põgenemist läbi lume ja oksarisu ning viskumist näoli samblasse, tekkis hetkeline lootus pääsemisele … Selle kustutasid lumes krudisevad sammud, need peatusid otse mu selja taga. Õnneliku näoga noormees sirutas käe ja läinud üks eluke oligi, õnneks jäi tagavaraks veel kaks. Vastutegevus selles punktis osutus nii tugevaks, et edasine luuretegevus tundus liigse ajaraiskamisena ja nii otsustasime keskenduda kontrollpunktide läbimisele.

Umbes viisteist minutit enne kontrollaega olime tagasi mõisas, ulatasime kohtunikele luureraporti koos läbitud kontrollpunktide lehega ja pärast kohustuslikku varustuse kontrolli, kus selgus, et kedagi ega midagi polnud metsa kaotatud. võisime väsinute end rahulolevatena asuda maitsma läänlaste poolt pakutavat hernesuppi. Kui viriseda, siis eelmiste aastate versioon oli oluliselt harivam ja huvitavam, seekord oli pinget vaid vastutegevuse näol.

Vähem kui tunni aja pärast selgus kohtunike kiire töö tulem: me ei olnud ilmaaegu nii kaugele sõitnud, saime Naiskodukaitse arvestuses esikoha! Rõõmu tegi  seegi, et kõik alustanud võistkonnad ka lõpetasid. Ülevas tujus ja ühe kogemuse võrra rikkamana asutasime end tagasiteele, Egle ja Malve magamisvagunis mõnuledes, mina oma lemmikasendis tukkudes ja Janne autojuhti lõbustades.