30 km,15 kg, 6 tundi 51 minutit ja jälle tagasi Paldiskis

Stardipaugu kõlades asus kogu see mass, 1400 inimest, kuhugi teele ja meie vaprad rändurid - Evelin, Egle ja Liina - liikusime selle massiga lihtsalt kaasa ja nii tervelt esimesed 5 km. Esimeses joogipunktis läks asi küll pisut hõredamaks, aga tegelikult ei kadunud kontakt kaasmatkajatega terve raja jooksul, neid jagus nii ettepoole kui seljataha. Kui alguses leidus ikka rohkem neid, kes meist mööda tormasid, siis mida kilomeeter edasi, seda sagedamini võis näha puhkama istunud seltskondi, kes nautisid toitu ja ravitsesid jalgu. Juba ennem poolt maad ilmnesid esimesed hädad, tulid meilgi jalgadele villid, aga naer suul ja üksteist toetades astusime reipal sammul mööda poriseid teid ikka finiši poole.

Meie olime siiski valinud pideva liikumise taktika ja peale hädavajalike peatuste liikusime küll aeglaselt, kuid siiski järjekindlalt edasi. Üheks raskemaks rajalõiguks võib pidada 22-23 km, 1000 jalapaari poolt libedaks lihvitud nöörsirge metsatee tundus lõputuna ja väsinud jalad tahtsid vägisi liikuda kõigis muudes suundades, ainult mitte edasi. Maanteele välja jõudes tajusime esmalt küll kergendustunnet, aga kui kaardile vaadates selgus, et ees on veel 7 km. Ja see metsatee oli olnud ainult 2 km pikk!

Nüüd aga polnud enam pääsu ja üksteist julgustades asusime lõpu poole rühkima. Unistades massaazist, mullivannist, maasikatest ja shampusest märkasimegi tuttavat rohelist bussi ja meie ergutajat Elet, kes väitis, et Paldiski pole enam kaugel. Ega ta väga valetanudki, ainult et see viimane teelõik oli õige käänuline ja Paldiski ei tähendanud veel Scoutspataljoni väravat.

Nagu kiuste muutus ka tuul järjest tugevamaks ja puhus ikka üsna vastu. Nüüd olid küll ainsaks lohutuseks need kaaskannatajad, kes selg ees vastu hakkasid tulema ja mõned kõikusid ikka kõvasti oma kangetel jalgadel, meenutades õudusfilmides nähtud zombisid, kes tühjal pilgul kindla sihi poole rühivad.

Ligi seitse tundi pärast starti, olimegi jälle tuttavas telgis, kus ulatati sertifikaat lõpetaja nime ja ajaga ning öeldi viisakalt head aega. Meie suureks kurvastuseks, ei huvitanud kedagi meie hoolega kaalutud 10 kg seljakott. Ja kui Ele ütles, et kaaluti vaid esimese nelja tunni jooksul lõpetanute kotte, siis saime aru, miks mõnede jalutajate kotid nii kerged tundusid: seal oleks ju pidanud olema 15 kg! Ju nad siis polnud rajal esimest aastat nagu meie, aga ei usu, et keegi meist oleks hakanud kotti kergemaks tegema, see oleks olnud ju ainult enesepettus.

Füüsiliselt oli see kindlasti raske rada ja nõudis vaprust, tahtejõudu ja kannatamist, allaandjaid oli tegelikult parasjagu. Mitmeid kordi Rebaseretke läbinuna saab tõdeda, et vaimule oli see rännak lihtsam. Lõpusirgel püüdsime ka ikka naeru suul hoida, kuigi jalad lõid tuld ja katkistest villidest parem ei räägigi … Sel ajal kui meie lahkuma asutasime, tuli aga üha uusi lõpetajaid finisi poole, nägudest paistis nii kergendust kui kannatust.