Ooooo, Osmussaar!

Meie kapten, kelle me koheselt Daniel Tinaks ristisime teatas naljatades, et meri on just sellisel piiril, et kannatab veel Arabellaga peale minna. Olime põnevil. Lastis paat kerkis laineharjale ning pritsis paadisistujatele soolast merevett. Mootori häälekal podinal liikus Arabella läbi veemöllu aimatava saare suunas. Ümberringi vaid meri ja tuul ning kaaslaste kilked. Seljataha on jäänud rannik ning kauguses paistab udusse mässitud saaresiluett. Tere tulemast Osmussaarele!

Eesti suuruselt neljateistkümnes saar on 4,6 km pikk ja 1,3 lai. Ilusat rannajoont on 14 km. Giid Meigo võttis meid randudes vastu. Seal samas tegime koheselt grupipildi, sest hiljem võib see oluline asi suures avastamisõhinas ära ununeda.

Osmusaare loodus on askeetlik. Kiviklibused alad, mida nimetatakse ka kiviklibukõrbeks katavad suurema osa saarest. Lisanduvad tolmused risti-rästi teed ja pisemad rajad. Nii me siis ringi kõmpisime kadakatest ümbritsetud radadel. Hoidsime grupina kokku, eks ikka  selleks, et mahlakaid jutte saarel toimuvast kuulata.

Püsijärvi on viis. Kevadel tekib saarele pea kakskümmend väiksemat järvikut, mis muidugi kuumematel suvedel ajapikku kuivavad. Peamiseks taimestikuks ongi kadakas, mõni eksinud kuusk ja üksik tamm, vähene mets ning läbipääsmatud rägastikud.1996. aastal loodi saarele

looduskaitseala, aluspõhjakivide, paljandite, rannavallide, rändrahnude ja eluslooduse kaitseks. Saar on oluline paljudele rändlindudele toitumis- ja peatuspaigana. Infotahvelgi saarel ütleb, et juunikuus on saare külastamine keelatud- tippaeg lindude pesitsemisel.

Ikka ja jälle kummardasime nuusutama imelisi taimi - orhideed, punaõieline haisev kurereha, nõmmeliivatee, harilik võipätak.

Legendide kohaselt olevat Osmussaarele maetud viikingite peajumal Odin. Tema järgi sai saar oma algse nime - Odensholm. Odini vesihaud pidada olema  kiriku taga järves. Kas legendilood tõele vastavad, on raske öelda. Kuid seda, et saarest õhkab salapära ja müstilisust igal sammul, on tunda küll.

Tundsime, et aeg on seisma jäänud ja me hõljusime nagu igavikus. Ossmussaare rannad on erilised. Ühelpool liivarannad, teisel kõrgub pankrannik. Pankrannikupoolsel  serval on merepõhi nagu suur platoo, mida mööda on hea sammuda kristallpuhtasse vette. Odini poja Thori jalapesuvannigi nägime ära.

1940. aastal evakueeriti saarelt kogu elanikkond. Saarele asuti rajama kindlustatud mereväebaasi. Rajati hulk hooneid ja nende tarbeks lõhuti ära kõik saare kiviaiad, põliselanike lubjakiviehitised. Nõukogude väed okupeerisid saart 1993. aastani. Osmussaare minevikule viitab tänagi veel kõikjal vedelev militaarrämps. Ühe suure suurtükipatarei roostetava monstrumi juures pidasime meie päikesepaistelise pikniku. Tuletorni juures pakkus saarevaht Rita meile presskannukohvi. Tema soov oli, et nii rõõmsameelsed naerusuud leiaksid taas tee saarele.

Selleks,et sina saaksid seda kõike ise näha ja kogeda, pead ette võtma meretee pisikeses kaluripaadis nimega Arabella. Meie omalt poolt soovitame matkajuhiks kindlasti muheda olekuga Meigot, kes lugude mahlasusega pani end kuulama. Meie, need julged, kes astusid kailt paati, kuulates Odini trummeldamast merel jäime päevaga väga rahule. Aitäh Sulle Odensholm!