Onu Raiu seltsis Tšukotkale ja ümber Baikali

Üks selline hulljulge mees on Märjamaa jaoskonna jaoks lihtsalt naiskodukaitsja Lii vend Raivo Malter. Teiste jaoks aga teleekraanilt pea tervele Eestile tuttav onu Raiu reisisaatest "Üle ja Ümber". Raivo võttis meiepoolse küllakutse lahkesti vastu ja seepärast koguneski 11. aprilli õhtul Märjamaa raamatukogu saali hulk inimesi kuulama reisijutte Siberist.

Raivo alustas vestlusõhtut mahlaka kirjeldusega karmist reisist kõlekülmas Siberis. Kolm kuud enne reisi algust hakkas Raivo end igapäevaselt külma veega karastama, et valmistuda külmaks Siberiks. Nagu tema jutust selgus, tasus see end ära. Ta ei olnud Siberi reisi ajal kordagi haige. Äkki oli see hoopiski reisi ajal sissesöödud  küüslaugu, sibula ja Siberi kombe kohase hundijalavee manustamisest. Võta kinni? Algselt pidi Eestist startima suurem seltskond, aga Siberi poole asus lõpuks teele kaks meest: Raivo ja Rait. Saagu, mis saab. Nii siis maailma lõpp: Tšukotka.

Jaanuari alguses lumi sulab. Lumine tee näib petlik. Tuiskab, sajab värsket lund üha juurde. Värske lume peal ei saa sõita. Parem on oodata koorikut, mis kannaks. Nii nad istusidki pidevas ootuses. Külmas sõites ei saa olla uljas, rooli tuleb keerata ettevaatlikult. Auto mootor tiksub ööpäev läbi, külmakraadid kuni -53 C. Iga tunni ja päevaga kogetu õpetas nägema asju teisiti. Kaasvõetud langevari, millega üleni liikuv korter katta läks hoobilt kasutusse. Sooja hoidmine nii enda nahavahel kui ka automootoril tagab parema homse.

Nagu me teame on põhja pool palju jääkarusid. Kaasa ostetud valgusraketi ja pauguti kontroll kui peaks mõmmikuga kohtuma: Tõmmati splint ära ja...susssss. Selgus, et lumme visatuna need ei toimigi. Jumal tänatud, et valmiduskontroll sai ära tehtud. Karude jälgi oli palju. Eks karud ilmselt inimeste liikumist nägid, kuid jääkarud ise jäid nähtamatuks ümbritsevas piimjas maastikus. Jaanipäevaks sulavad kõrgustesse ulatuvad hanged. Augusti lõpus hakkab kõik otsast peale.

Kuna huvilised kuulasid kõrvad kikkis, rääkis Raivo veel ka reisist ümber Baikali,  mis oli oma olemuselt märksa soojem, rahvarohkem, aga vähemasti sama põnev.

Kui üks suur mees nagu seda on Onu Raiu ütleb: "Kui ilus on krõbisev külm ja taevani ulatuvad lumehanged...", peab see nii olema. Mis sest, et reisipilte vaadates oleks tahtnud teki sees istudes kuuma teed luristada... Ja vot siis oleks seda juttu olnud veel kauemaks. Seda jutuõhtut on väga raske edastada...See oli lihtsalt üks tore sõbralt sõbrale vestlus ja nagu alati, aega jääb väheks... Võrratu loodus kutsub ikka ja jälle tagasi oma rüppe, et nautida...selle aasta päikselist kevadet!