Naiskodukaitsjatele täiesti kohane „Kohatu“

Kevad hakkab tulema – seda võib märgata kasvõi sellest, et kui Märjamaa ja Rapla jaoskonnad muidu üksteist sageli külla kutsusid, siis jõulu- ja talveajal tuli sellesse üsna pikk nö omaette olemise paus, kus mõlema jaoskonna naised tegutsesid enda asjade kallal. Lähenevat kevadet tundes, aga avati taas ühisürituste hooaeg ja külastati koos Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses EKKM-i rändnäitust „Kohatu“. EKKM ehk Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on noorema põlvkonna kunstnike, kuraatorite ja kunstitudengite iseinstitutsionaliseerumise vahend, tööriist, mille eesmärk on olla midagi ametlike ja kivistunud kunstiinstitutsioonide ja alternatiivsete artist-run-do-it-yourself galeriide vahepealset. Või vähemalt nii nad ennast ise tutvustavad. Nende näitust „Kohatu“ sai Raplas vaadata 16. jaanuarist kuni 15. veebruarini, seega jõudsime naiskodukaitsjatega näitusele üsna viimastel päevadel.

Meil Rapla ringkonnas on vedanud, sest meil on liikmete seas olemas päris kunstnik, Riin, kes meid õigupoolest näitusele kutsuski. Mina, kes ma absoluutselt kunstiinimene ei ole, olin ka muidugi minemas, sest naiskodukaitsjatega läheks ma igale poole, kasvõi kunstinäitusele. Saimegi reedeõhtul Kunsti Keskuses kokku ja Riin hakkas meid sujuvalt läbi näituse juhatama. Kui ma oleksin üksi mingil teadmata põhjusel sinna näitusele sattunud, oleksin ma seal kiire tiiru teinud ja hiljem kommenteerinud, et seal olid mõned täitsa kenad fotod, paar imelikku videot, mingi väike maja ja sellised vanast Saksa ajakirjast pärit joonistused. Kui Riin aga iga näituse komponendi juurde selgitas, millega on tegu, kuidas see on sündinud ja mis on mõte selle teose taga, muutus see kõik vägagi põnevaks maailmaks. Alustame kasvõi näituse nimifotost „Kohatu“, mis on Paul Kuimeti 3D-foto tüüpilisest Eesti metsast ja kuldsest viljapõllust. Ühest küljest avaneb selline pilt suviti väga paljudes kohtades Eestimaal, see võiks ükskõik kus pildistatud olla ja teisalt on see foto tõepoolest tehtud kohas nimega Kohatu. See nagu on üks kindel koht ja ei ole ka. Ja te ju kujutate umbes ette, kuidas on 3D-d ilma prillideta vaadata – vaatad lähemalt ja kaugemalt, ühe ja teise nurga alt, kõik on natuke udune ja säbruline. Peab see nüüd selline olema või ei pea, kes teab?

Üks väga põnev ja sisekaemust esile kutsuv joonistus oli Marco Laimre „Minu maailmakaardid“, kus kunstnik oli kujutanud oma maailmakaarti erinevatel eluetappidel. Detailselt ja suurelt on kujutatud kohad, kus ta on viibinud ja mis on elus olulised olnud kuni pirukaputkade ja kivikirve leidmise kohtadeni välja. Väikeselt või hoopis kaardistamata on kohad, kus ta pole viibinud või millest ta teadlik pole. Kõik me hakkasime mõtlema, millised oleks meie maailmakaardid nt 10, 20, ja 30-aastasena välja näinud.

Ekslesime Tallinna erinevatest paikadest tehtud mustvalgete akvarellide vahel, mis uskuge mind, nägid välja nagu fotod. Ainult üsna nina vastu klaasi pannes nägi küll, et on jah pintsliga tehtud. Ja me vaatasime videoid. Oli küll mõtlemapanev ja natuke naljakas ja natuke kurb vaatamine, kuidas american dreamist saab märkamatult estonian dream ja kuidas erakordne aeg nõuab erakordseid meetmeid, ka poepidamises.

Meie giidiga tuur lõppes suure Rapla kaardi ees, kuhu igaüks meist meisterdas ühe olulise maja. Meie kultuuriõhtu jätkus teelauas juteldes – esialgu käsitleti veel näituse teemasid, mis hiljem läksid sujuvalt üle üldkoosolekute ja edasiste ürituste jutuks. Muuhulgas arutasime ka seda, et kuna me jälle naiskodukaitsjatega kunstinäitusele saaks minna, sest ausõna, meeldima hakkas.