Märjamaal tähistati Vabariigi aastapäeva suurelt

Kui möödunud sügisel selgus, et Märjamaa jaoskonna peale jääb 2015. aastal üle-ringkonnalise Vabariigi aastapäeva ürituse korraldamine, otsustasime, et teeme sel korral teistmoodi. Teeme suurelt  ja teeme rahvale. Õnneks jäid nõusse ka nii kompanii mehed kui maleva staap ja suurürituse planeerimine algas. Ma ei hakka rääkima pooleaastasest ettevalmistustööst, mille käigus plaan muudkui paisus ja paisus, samas ka selgines pidevalt. Naljakal kombel ma arvasin, et kõik, mida ma sellest Vabariigi aastapäevast mäletama jään, ongi see suur ettevalmistus, aga võta näpust juba järgmisel päeval peale ürituse toimumist oli suur eeltöö meelest läinud ja hoopis uued emotsioonid kordaläinud päevast valitsemas.

Kujutan ette, et kõigi Märjamaa naiskodukaitsjate ja kaitseliitlaste viimane mõtte enne uinumist Eesti sünnipäeva eelõhtul oli, et oleks ometi homme ilus ilm. Ilmselt jäi sel korral väheks ka väga suurest soovimisest, sest 24. veebruar tervitas meid sajuse ja külma sompusilmaga. Vabariigi aastapäev algas naiskodukaitsjate jaoks kell 7 hommikul, kui koguneti rahvamaja juurde, et väliköök ja söömisala püsti panna, maja sees töötoad üles seada ja vaadata, et kõik oleks Vabariigi sünnipäeva külaliste jaoks valmis. Enne 9-t toimus kiire vormivahetus ja juba me lippasimegi mustade mantlite lehvides kiriku poole. Kiriku juures koondasime oma väed, sest Märjamaa jaoskond oli küll pea täies koosseisus väljas, aga siiski ootasime appi lisajõudusid Raplast, Kaiust ja Kaereperest, et katta naiskodukaitsjatega ära kõik selle päeva ettevõtmised. Kiriku juures tegime kiire pühaliku tõotuse andmise proovi, panime oma vormikübarad pähe, vihmakeebid selga ning ühinesime suure paraadüksusega.

Sel päeval kulges kõik kuidagi väga kiiresti. Juba olimegi kiriku ees, juba lauldi hümni ja juba olid kõned ning asetati pärjad Vabadussõja monumendile. Rahvast vaatamas väga palju ei olnud, ilmslet mängis siin oma rolli kole ilm, või siis oodati paraadi tulekut keskväljakul. Kaitseliitlased, noorkotkad ja naiskodukaitsjad andsid pühaliku tõotuse. Südame tegi soojaks vaadata tervelt üheksat uut naiskodukaitsjat oma tõotust ütlemas - selgelt, kindlalt ja vihmasajus. Mäletan hästi, kui ma ise kunagi oma pühaliku tõotuse andsin, uhkelt ja auga, tundes nagu mu elu ei oleks peale seda lubadust enam endine. Ja ega ole muidugi olnudki .

Ja siis läks paraad marsile. See oli ilmselt see osa päevast, mida naiskodukaitsjad ise kõige enam ootasid ja kõige enam kartsid. Läks see samm vahepeal sassi, siis läks, igatahes oli uhke tunne Vabariigi aastapäeval mööda lipuehtes tänavat marssida, õlg-õla kõrval oma heade ja usaldusväärsete kaaslastega. Ilmselt oli see ikka võimas vaatepilt, sest üks katla juurde jäetud naiskodukaitsjatest nentis hiljem, et tal läksid silmad märjaks, kui paraad eemalt paistma hakkas. Suure asjaga oli tegu kogu Rapla maleva jaoks, sest keegi ei mäleta, et Raplamaal oleks varem talveparaadi peetud. Lisaks jalgsi üksustele olid rivis veel Kaitseliidu , Päästeameti ja Politsei sõidukid. Paraadile järgnes rivistus, maleva pealik major Meelis Pernitsa kõne ja ergutamine.

Ja siis läks lahti: töötoad, kodulookonverents, demod, supi jagamine, tehnika- ja relvanäitus, ajaloonäitus, kontsert ja mida kõike veel. Rahvamaja hoovil pakkusid naiskodukaitsjad sõdurisuppi ja soojateed ning muidugi ka Märjamaa jaoskonna poolt välikatlas keedetud õunamoosiga saia. Supp kiideti maitsvaks ja õunamoos mõnusaks. Tublid naiskodukaitsjad jagasid päeva jooksul välja üle 400 portsu suppi, mille järgi võib ka oletada ürituselt läbikäinud inimeste arvu.

Väljas sai veel uudistada relvi ja tehnikat. Lisaks Kaitseliidule näitasid oma sõidukeid ka päästeamet ja politsei. Kõikjale sai sisse istuda ja kõike käega katsuda. Kõige erilisemaks vaatamisväärsuseks oli ilmselt Kaitseliidu btr. Lisaks leidsid õues aset ka erinevad demoesinemised – politsei näitas koera tegevust, Naiskodukaitse tutvustas humoorikalt oma erialagruppe, päästeamet näitas autost päästmist ja Kaitseliit, kuidas lahingut pidada. Vaatamist jagus tükiks ajaks.

Rahvamaja sees toimus traditsiooniline Märjamaa kodulookonverents, mis sedakorda oli Kaitseliidu teemaline. Konverentsi kuulates tundus, et see oleks võinud hulga pikemgi olla, sest teemad olid põnevad ja küsimusi jagus. Lisaks oli rahvamaja sees endale koha leidnud ajaloonäitus, kus väga erinevaid ajaloolisi Kaitseliidu asju ja fotosid näha sai. Rahvamaja sees olid ka mitmed töötoad nii suurtele kui väikestele – oma töötoad olid politseil ja tuletõrjel. Naiskodukaitsjad õpetasid rahvusvärvides käepaela ja prossi meisterdamist ning rahvuslipu tegemist. Lapsed said piiramatult joonistada. Ringi käisid Lõvi Leo ja Nublu. Töötoad olid pidevalt rahvast täis ja rõõmus rahulolu peegeldus kõigi osalejate nägudelt.

Loomulikult jagati üritusel soovijatele infot Naiskodukaitse, Kaitseliidu, Noorkotkaste ja Kodutütarde kohta. Ka seda lõbusat lauda külastasid paljud inimesed ja välja jagati ka mõned organisatsiooniga liitumise sooviavaldused. Üritus lõppes Vigala meeskvinteti ja Karini rahvatantsupoiste ühise kontserdiga. Tagasisidest kostus, et oli võimas ja väga hea esitus. Siis tänati veel kõiki korraldajaid ja seejärel oli kogu rahvas palutud sünnipäevakringlit sööma. Ja läbi see päev oligi.

Korjasime veel kõik asjad kokku ja tassisime autodele ning siis lihtsalt istusime, puhkasime  ja tundsime rahulolu, et midagi suurt ja vahvat sai tehtud. Suur suur aitäh veelkord kõigile üritusse panustajatele, keda oli päris palju. Aitäh! Ilma teieta poleks me seda suutnud ja oli suur rõõm koostööd teha!

Üritusel osalejatelt on siiani ainult kiidusõnu kostnud, et oli väga vahva üritus ja kuidas me küll nii palju erinevaid tegevusi jõudsime pakkuda. Ja lapsed muidugi ei jõua ära rääkida, mida kõike nad sel päeval nägid ja tegid. Osalejad on rahul. Meie ka.