Naiskodukaitsjad õppisid Jõgeval enesekaitsenippe

Võru, Lääne, Järva, Jõgeva, Alutaguse, Sakala ja Rapla ringkonna naised harjutasid lahtise käega kaarlööki, vastase löögi blokeerimist, ohutut kukkumist ehk veere nagu siilike, ründaja käehaardest vabanemist ning maas lamades ennast kaitsma. Osalejad kinnitasid, et teadmised enesekaitses on sama vajalikud kui esmaabi andmise oskus. Naiskodukaitse Jõgeva ringkonna instruktor Mariana Maasik selgitas, et organisatsiooniga 2019. aastal liitujad peavad läbima baasväljaõppe viienda moodulina ohutushoiu kursuse. „Õpetame ohutushoiu kursusele instruktoreid – enesekaitse on üks neist teemadest,“ sõnas Maasik. Sakala ringkonna naiskodukaitsjal Vika Ziedsil jagus kursusele ainult kiidusõnu. „Tohutult meeldis! Loodan, et tuleb täiendkoolitusi,“ rääkis ta. Hiiumaa Lääne ringkonna naiskodukaitsja Anne Kaasik ütles, et tal on enesekaitset reaalselt vaja läinud, aga siis ta õpitud nippe ei osanud. „Olen nüüd rohkem valmis, kui varem,“ sõnas Anne. Põhiline oli naise jaoks käehaardest vabanemine – tõmbad oma käe ründaja pöidla avanemise suunas ära. Marju Prosin Rapla ringkonnast kinnitas, et õpitud oskused lähevad kohe kasutusse. Teadmisi saab jagada nii naiskodukaitsjatega kui pere ja tuttavatega. 

Õnnetus karjub tulles

Ütlus, et õnnetus ei hüüa tulles, enesekaitses paika ei pea. Tartu budoklubi enesekaitseõpetaja Andreas Kanguri sõnul 80 protsenti õnnetustest lausa karjuvad enne juhtumist. Vägivallaks soodsad olukorrad lähtuvad kahelt poolt: väljast ehk keskkonnateguritest ja seest ehk eneseteadlikkusest. Kangur rääkis, et vägivaldsete kalletungide statistikas tõuseb teravalt esile alkohol. „Esimene kurjajuur ei ole pime kõrvaltänav, džinn peitub alkoholipudelis,“ märkis Kangur. Alkoholi mõjul teevad inimesed peas keerlevad halvad mõtted kiiremini teoks. „Kaalutlev meel ütleb, et see on pime kole kõrvaltänav, kust ma kunagi ei käi. Mul on teravad kõrged kontsad all – ilmselt murran seal jala. Aga napsutanuna usud, et täna õhtul ikka võib! Poolpurjus kakerdav naine on kasvõi kotijooksuks kerge saak: ta ei mäleta, kuhu läks ja kust tuleb. Kui kott ära rabada, siis ei tunne ta kedagi ära ja ilmselt ei mäletagi järgmine päev, kuhu ta koti pani,“ arutles Kangur. Kõigil on kohad, kus nad tunnevad ennast turvaliselt ja alad, kus käia ei taha. Enesekaitse õpetaja selgitas, et kurjategijad otsivad nende kahe koha vahelist piirkonda ehk varjuala. Ideaalne on näiteks parkimisplats; see on küll valgustatud, aga käed on asju täis ja tuleb võtmeid otsida. Seal on võimalus ohver pikali joosta, võtmed ära võtta ja seni kui ta oma purke kokku korjab autoga ära sõita. Pime kõrvaltänav pole kurjategijale kõige parem jahimaa. Kanguri kirjelduse järgi on inimese tähelepanu ümbruse jälgimisel: ta võtab klapid peast, rullib isegi mütsi kõrvadelt, peab käib ringi nagu tihasel pihta pandud pekki nokkidesja seirates, et mõni vares jaole ei saaks. Ründaja on juba varakult paljastatud. Taskuvaraga jaoks on näiteks parim ülerahvastatud koht. Kõik trügivad ja keegi ei pane tähele kui ühistranspordis või ülekäigurajal rahakott kaob. Vägivaldse rünnaku ajendiks võib olla röövimine, isiklik konflikt või seksuaalrünnak. Vargale saab anda, mida ta tahab – koti näkku visata. Sõneluses saab anda võimaluse väärikalt taganemiseks, nii et käed käiku ei lähe. Kuid seksuaalrünnakul pole muud kui nii kõvasti kui jaksad ründajale vastu pead ja mujale lüüa. 

Tants ümber põõsa

Kahel päeval õpitu läks kohe käiku. Spordikeskuse ümber ohtlikke kohti tuvastades toimus rünnak. Eluliseks lavastuseks valiti piisavalt kõrvaline koht, et juhuslikes möödujates ja ringi sõitvas politseipatrullis asjatut kahtlust ei äratataks. „Ütlesin veel, et see hekk spordikeskuse ees on kahtlane. Sealt saab pimedas rünnata – siis tuli põõsast noormees, võttis kaenla alt kinni ja tahtis Kaera-Jaani tantsida. Ma ei saanud aru, keerasin end talle otse sülle. Kui oleks teises suunas keeranud, oleksin lahti pääsenud,“ vuristas naiskodukaitsja Vika ühe hingetõmbega ootamatust olukorrast. Naine kinnitas, et eelnevast õppimisest oli kasu. „Teadsin, et pean nüüd tegutsema, reaalne olukord tõmbas maa peale,“ sõnas ta. „Ründaja“ varitses enesekaitse õppureid spordikeskuses administraatori ruumis. Läbi klaasseina oli tal hea möödujaid seirata ning pahaaimamatutele „ohvritele“ sappa võtta ning rünnata. „Päris huvitav oli käitumist jälgida. Mõned karjusid, osad hakkasid vastu ja pääsesid lahti, aga jäid ründaja ümber tiirutama,“ jutustas Mariana Maasik, kes viis naised ümbrusega tutvumise ettekäändel „ründajale“ sobilikku kohta jalutama. Kanguri sõnul on oluline märgata vägivaldse kuriteo etappe nagu kavatsust, intervjuud ehk ohvri sobilikkuse kontrollimist, paiknemist, rünnakut ja  reaktsiooni, sest nii saab võimalik rünnatav ohtu tundes olukorra nurjata.