Naiskodukaitsjad ja vabatahtlikud päästjad panid paadirallil seljad kokku

Miks ka mitte? Mitmeks kuuks see mõte sinnapaika jäigi, kuni märkamatult oli käes juuli ja paadirallini jäänud paar päeva. Hääd mõtet ja sobivat aega paadiehituseks aga ei õnnestunud kuidagi leida. Reede pärastlõunal vaatasime Kaiga nõutult üksteisele otsa ja vaikselt kõlas kõnes juba loobumise noot- kahekesi võiks ju sõitma minna, aga millega? Tavalise kanuuga isetehtud sõidukite rallile minna oleks natuke „mage“, aga paadimeisterdamiseks aega enam väga pole.  

Küsisime ühelt ja teiselt, aga abikäsi ei paistnud kusagilt, kuni viimaks tuli hea mõte- aga paneks seljad kokku vabatahtlike päästjatega. Kust veel viimasel hetkel „päästerõngast“ otsida, kui mitte sealt? Pritsumehed haarasid meie mõttest kohe ka suure entusiasmiga kinni. Kümmekond minutit hiljem seisame juba garaaži ees, tegime plaane ning otsisime kokku materjali millest sõidukit meisterdada. Päike juba hakkas loojuma, kui päästeinglid jäid meist garaaži juurde maha sõidukit ehitama. Järgmisel päeval olime meie Kaiga hõivatud teiste kohustustega ja ise ehitusel abiks olla ei saanud, kuid päeva jooksul ikka mitu korda mõtlen, et huvitav, kuidas meestel paadiehitus edeneb? Õhtul koju minnes sõitsin garaaži juurest läbi, et pilk tehtud tööle peale visata. Kuigi vesi on soe, ei tahtnud päris allveelaevaga starti minna ja seetõttu tegime kohalikul järvel esimese proovisõidu, et teada saada kas paat, mis on küll rohkem suure parve mõõtu, meid ikka kannab? Proovisõit osutub edukaks, ümber ei käinud ja sõiduvahend püsis kenasti veepeal.

Pühapäevahommikul koguneme juba koduseks saanud garaaži ees, meie uhke veesõiduk oli juba kärul ootamas, vahepeal olid paadile lisandunud pehmed istmed ja parandatud mõned proovisõidul välja tulnud „iluvead“. Pakkisime vabatahtlike päästjate bussi ka aerud, päästevestid ja mõned remondivahendid ning olimegi sõiduks valmis. Abjas võtsid meid vastu suur hulk säravaid nägusid, sest samaaegselt oli käimas ümberjärvejooksu parimate autasustamine ja võrkpallivõistlus.

Järvekaldal on valmis neli veesõidukit, seadsime enda oma sinna kõrvale. Mõõtu olid võtma tulnud võistkonnad Merememmed, Abja Nunnad, kolm varasemat aastat võidukad olnud Mulgi Ässad ning ainus üksiküritaja Rait Mõttus, võistlejanimega OolRait. Selgelt enim tähelepanu pälvis aga Karksi-Nuia priitahtlike pritsimeeste järelkärul kaldale manööverdatud toekas alus. Täpsemini köitis inimesi neljast plekktünnist ja puust valmistatud sõiduki järele hulpima pandud tuletõrje veevõtupump, mille küljes oli mõistagi ka voolik ja kõik ootasid põnevusega, et kas sealt vett ka ikka tulema hakkab?

Peagi antigi start. Kaldalt said kõige nobedamalt minema vilumust demonstreerinud Mulgi Ässad, kiirelt startisid ka Abja Nunnad. Nagu eestlased ikka, ei saanud meie algul hästi vedama, positsiooni sissevõtmisega läks veidi aega ja jäime vett jagama üksiküritaja Mõttusega, kelle tilluke paat peagi meie suure aluse kõrval uppi lendas. Nobedasti oli mees peagi tagasi paadil ja jätkas sõitu. Merememmed võtsid asja tasa ja targu. Etteruttavalt võib öelda, et seda stiili säilitasid auväärses eas prouad lõpuni.

Mulgi Ässade edu ei kestnud kaua, sest järsku oli kaheliikmelisel meeskonnal üks aer purunenud. Liidriks tõusid nunnad, kuid siis sai Rait Mõttus hoo sisse ja kihutas võidukalt lõpuni. Oma suure alusega olime teiste pisikeste paatide keskel nagu suur vett purskav vaal. Meie paat liikus stabiilse vaevalisusega, paadi järele pandud pump aitas meil „kiiruseületamist“ vältida ning andis ka võimaluse kaasvõistlejaid lisaveega kostitada ja rahvast lõbustada. 

Kui Mõttus oli võidukalt finišisse jõudnud, siplesid liidrina alustanud Mulgi Ässade liikmed alles meie kõrval keset järve. Sõna otseses mõttes siplesid, sest nad olid alles jäänud aerud segavaks faktoriks tunnistanud ning otsustanud vette sumada ja paati ujudes edasi lükata.

Seda vaatepilti nähes meenus Mõttusele kolme aasta tagune olukord samalt võistluselt, kui tema oli see, kelle aer oli murdunud. Toonane võitja, võistkond Mulgi Ässad oli seepeale pärast finišeerumist temagi kaldale aidanud. Nüüd oli Mõttuse võimalus tänuvõlg tasuda. Ühise pingutuse tulemusena jõudis Mulgi Ässade paat kaldale kolmandana ning naiskodukaitsjate ja vabatahtlike päästjate ühendvõistkond „Nuia naiste päästjad“ saabusid õnnelikult finišisse neljanda ajaga. Teisele kohale tulid Abja Nunnad ja väärika punkti panid paadirallille Merememmed.

Aitäh Karksi-Nuia vabatahtlikele päästjatele, kes naiskodukaitsjatele sõiduvahendi meisterdamisel appi tulid. Loodame päästjatega koostööd teha ka edaspidi nii maal kui veel ja ehk õnnestub järgmisel aastal juba allveelaevaga vastaseid üllatada!