Lätimaad avastamas

6. mai imeilus kevadilm oli nagu loodud Sigulda külastamiseks. Esmalt vaatasimegi üle sealse taimelaada. Kohalikul taimelaadal on jätkuvalt põhimõte müüa ainult Lätis toodetud kaupa - taimi, istikuid, kasvusubstraate, käsitööd ja toitu. Põhirõhk oli iluaiandusel, ehk ilupuuistikutel ja lilletaimedel jms. Nii mõnigi naiskodukaitsjast nobenäpp, vaatamata veel kõledale Eestimaa ilmastikule, ostis endale koju kaasa roosiistiku, lilleampli  või erinevaid maitsetaimi.

Laadalt siirdusime lähistel olevasse seiklusparki „Tarzans“. Tarzan on Baltimaadel suurim vabaõhu seikluspark, kus on rollerirada, puude otsas olev rada üle 100 erineva takistusega ja 1,5 km pikkused Tirooli allasõidud, tõstuk, katapult, velokarting, tuubiga mäest laskumine ja palju muud.

Reisiseltskonnast vaid Leili ja Enn julgesid ette võtta takistusraja ja läbisid selle edukalt. Eemalt vaadates tundusid Leili ja Enn tõepoolest tarzanitena, kes kärmelt ja vaevata ühelt takistuselt teisele liikusid.

Seikluspargi kelgurada on 400 meetrit pikk ja see toimib Ameerika mägede põhimõttel lubades saavutada kiiruse kuni 40 km/H, mida igaühel oli võimalik piirata käepideme abil. Julged naiskodukaitsjad panid end ka kelgurajal proovile. Oli neid, kellel raja lõpus adrenaliin laes oli, aga  ka neid, kes enam iialgi sellega sõitma ei kipu.

Ülejäänud seltskond nautis isteliftiga sõites imeilusat vaadet Koiva orule.

Sigulda kõige populaarsem suveniir on jalutuskepp. Tegime peatuse 2007.a. avatud pargis, mis oli pühendatud jalutuskepile. Tõendeid jalutuskeppide kohta võis leida 19. sajandi reisijuhtidelt, kus on märgitud, et „jalutuskäiguks läbi Sigulda orgude on väga kasulik kasutada jalutuskeppi, mille saab osta kellegi poisi käest“.

Kuigi praktilist vajadust jalutuskepi järgi enam tänapäeval ju ei ole, pole Sigulda jalutuskepp siiani kaotanud oma populaarsust.

Inara sõnul ei lahku mitte keegi Siguldast ilma oma jalutuskepita. Nii ka meie – külastasime Sigulda lossi kõrval olevat loomekvartalit, kus tegutsevad erinevad töötoad.  Saime näha, kuidas tehakse neid kuulsaid  jalutuskeppe. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis nii suured, kui ka kõige väiksemad kepikesed valmistati kõik käsitsi!

Saime kõik kepikese meisterdamisel käe valgeks ja vastavalt igaühe soovile põletati kepile ka meie nimed või soovitud tekst. Sakala ringkonna naiskodukaitsjaid hakkavad edaspidi tegutsema Siguldas valmistatud instruktori taktikepikese järgi.

Järgmisena külastasime Sigulda bobi- ja kelgurada. Sealne bobi- ja kelgurada on  üks väheseid sellise tüüpi ehitisi maailmas. Selle pikkus on 1200 meetrit, rajal on 16 kurvi ja seal võib saavutada kiiruse kuni 125 km/h.                                                                                                                                                         Nähes kohalikke bobirajal harjutamas, piirdusime meie seekord vaid pealt vaatamisega. Reisi käigus rääkis Inara meile palju Läti ja Sigulda legendidest, eriti armastuslegendidest.

Edasi siirdusime vaatama Guutmani koobast. Koobas on Baltimaade suurim, mille seinad on olnud paljude sündmuste tunnistajaks ja säilitavad kirju juba 17. sajandist. Teadlased räägivad, et koobas on moodustunud liivlaste juhi Rindaugas naise pisaratest, kes mõistetud süüdi truudusetuses ja kaevatud Gauja kaldasse. Tema kubust tunnistab veel tänapäevalgi allika koht. Samuti räägitakse, et allikal on võime tervendada. Allikavett kasutanud ja sellega inimesi tervendanud meest kutsuti „Gut mann“. Selle järgi oligi koobas endale nime saanud.

Teine kaunis armastuslugu on seotud Turaida roosiga, kes koopa juures salaja oma armastatuga kohtumas käis. Selle ja veel paljude muljet avaldatavate devoni perioodi liivakivi paljandite kaitsmiseks Gauja ja selle harujõgede kallastel asutati 40 aastat tagasi Gauja rahvuspark, mis on suurim Baltimaades.

Edasi sõitsime vaatama Siguldast paari kilomeetri kaugusel Koiva jõe (läti keeles Gauja) kaldal endise Turaida asula territooriumil olevat piiskopilinnust.

Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Tänapäeval on täielikult restaureeritud 38 m kõrgune peatorn, mida kasutatakse  vaateplatvormina. Sealt avaneb vaade ümbruskonna maalilisele loodusele. Vaateplatvormile viivad kiviastmetega väga kitsad ja madalad käigud.

Praegu on linnus suur muuseum-kaitseala. Selle maa-alale jäävad Turaida ajalooline keskus, Kirikumägi keskaegse kalmistuga, Turaida Roosi haud, rahvalaulude park 26 skulptuuriga jne. Muuseum-kaitseala pindala on 42 ha ja sellel asub 39 ajaloolist ehitist.

Sellise võimsa reisi-paketi läbimine oligi jõukohane ainult eriti vastupidavatele  reisisellidele! Aga ka need kõige vastupidavamad peavad lõpuks oma jõuvarud millegagi ning kuidagi taastama. Selleks oli siis „rosin“  päeva lõpus - „Nõia restoran“! Söögid olid mõnusalt kosutavad ning süües ja jalgu puhates saime isekeskis vähehaaval päevamuljeid muljetada.

Kuid Inara nagu alati, oskab üllatada lõputult ja lõpuni! Enne, kui oma kalli Eestimaa pinnale naasime, tuli mehine kõhutäis väheke allapoole raputada ning selleks andis hea võimaluse ikka see suur ja võimas Gauja (Koiva) jõgi. Selle äärde jäävad ka peaaegu sama uhked liivapaljandid nagu meie Taevaskojas ning sealgi on paremaks ning ohutumaks ringi kõndimiseks treppe ehitatud, mille peal siis seda looduseilu natuke ohutum silmitseda on. Võrratu. Seda peab oma silmaga nägema.

Buss muudkui vuras ja vuras kodu poole, Inara ikka ja alati oma juttu vestmas. Loomulikult said sõlmitud esimesed kokkulepped  ja punutud plaane  järgmiseks aastaks. Suur tänu  meie väsimatule giidile INARALE!

Ja kuigi puruväsinult voodisse vajudes mõtled esialgu, et ei tea, milleks see kõik hea oli, siis – pärast saad isegi aru, et kui sellised võrratud paigad asuvad meist vaid paari-kolme tunnise bussisõidu kaugusel, siis on küll patt jätta silmaring laiendamata ja ilu imetlemata.