Naiskodukaitse mälestuspäev Lüganusel

arendasid selle 1930. aastail isamaaliseks naisorganisatsiooniks ja Eesti okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt hukkusid 1940. aastail stalinlike repressiooonide ohvritena. 

Naiskodukaitse, kes oma pea 16 600 liikmega kujunes enne Teist maailmasõda Eesti suuruselt teiseks naisorganisatsiooniks, alustas pärast enamlaste mässukatset 1924. aasta detsembris naisüksustena Kaitseliidu malevkondade juures. Kaks aastat hiljem, 1927. aastal ühendati kaitseliitlikud naisüksused iseseisva keskkorraldusega Kaitseliidu eriorganisatsiooniks. Naiskodukaitsjad tegutsesid Kaitseliidu heaks tagala- ja toetusüksustes: korraldasid massitoitlustamist, pakkusid sanitaarteenistust, tegutsesid kaitseliitlaste varustamise ja majandamise alal ning kujundasid Eesti ühiskonnas koduarmastavat isamaalist mõtteviisi. Naiskodukaitse kui usaldusväärse organisatsiooni jõud ja võimekus seisnes eelkõige tema juhtide ja liikmeskonna heas koostöös ning sinihallis kleidis naised kujunesid 1930. aastate lõpuks märgiliseks esindussümboliks pea kõigil riiklikel tähtpäevadel ja üritustel. 

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni tingimustes keelustati Kaitseliit koos eriorganisatsioonidega. Naiskodukaitse liikmeid tabasid stalinlikud repressioonid rängalt: mitmed Naiskodukaitse juhid küüditati Siberisse ja hukati sealsetes vangilaagrites aprillikuus 1942. Siit tulenebki traditsioon tähistada igal aastal aprillis jüripäeva paiku Naiskodukaitse mälestuspäeva.

Alutaguse, Viru, Järva ja Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad tähistasid Naiskodukaitse mälestuspäeva sel aastal 11. aprillil Lüganusel. Mälestuspäev algas osalemisega jumalateenistusel Lüganuse Ristija Johannese kirikus. Naiskodukaitsja Kristel Kitsing Viru ringkonnast pidas südamliku ja päevakohase kõne meenutamaks naiskodukaitsjate panust sõjaeelses riigikaitselises tegevuses, mille suurimaks tunnustuseks on organisatsiooni jätkuv elujõulisus ja üha kasvav liikmeskond tänapäeval. Ringkondade esindajad asetasid pärjad Lüganuse Vabadussõja ausambale, mida kaunistab kunstnik Voldemar Melliku kujundatud skulptuurigrupp, mis kujutab haavatud sõdurit, kes oma kehaga kaitseb selja taga seisvat ja last süles hoidvat naist, kes sümboliseerib Eestit. 

Järgneval koosviibimisel Lüganuse rahvamajas andis Tallinna ringkonna Toompea jaoskonna liige, ajaloolane Merike Jürjo ülevaate Naiskodukaitse Teise maailmasõja eelsest ajaloost ja koos vaadati mitmeid tolleaegseid Kaitseliitu ja Naiskodukaitset käsitlevaid kroonikafilme.