"Minu omad" Valgel Laeval - meeskonnatöö tõi võidu!

Kui tuli teade „Valgest Laevast“, vaatasime teineteisele otsa, küsida polnudki vaja, tuli noogutus - “lähme“. Loomulikult oli meil kõigil hea meel, et võitsime, samas see ei olnud sel korral, ega ka kahel eelmisel korral eesmärgiks, eesmärgiks oli osalemine ja enda proovile panek.  Olime rajal juba kolmandat korda sama võistkonnaga ja sellest tegelikult tahangi rääkida.  Autos olime kokku leppinud nö taktika - anname endast parima, ei torma, puhkame, kui keegi meist vajab puhkust, teeme joogipausi kui vaja jne.  Juba esimesest korrast oli selge, et Reeli on meist tublim orienteerumises, mina tunnen ennast kindlamini meditsiinis, Reelika on väga hea paraja tempo hoidja ja Malle parim meekonnakaaslane, keda soovida. Olen arvamusel, et koostöö ning teineteise mõistmine ja toetamine viivadki sihile. 

6. aprilli hommik. Valmistun  pikaks päevaks metsas.  Ilm on tõeliselt ilus ja ka tuju hea. Vurabki ette võistkonnakaaslase Malle auto ja nüüd siis minek. Linnast peale veel Reelika ja siis Palivere poole, kus ootab Reeli ning sealt suundume stardipaika. Arutame autos, et väga hea, ei pea hommikust peale passima ja oma stardiaega ootama - tuled, registreerid ja lähed. Nii nagu eelmistelgi kordadel lubame, et lähme ja võtame asja rahulikult. Enne veel väikesed ettevalmistused, sest ees võib oodata sügav lumi. Rajale. 

Rada oli väga hästi maha pandud. Kui alguses tundus, et meditsiinipunktis tuleb liiga kaua oodata, siis tegelikult puhkus ning rahulik kehakinnitus kulusid marjaks ära. Meenutasin teistele, kuidas oli viimasel Orkaanil Pärnumaal. Kõik oli muidu tore, aga tegevus oli liiga intensiivne, inimestel ei olnud aega süüa, vesi külmus ära ja nii olidki osad suures rabelemises terve päeva näljas ja joomata ning kui poole öö ajal saadi sooja toitu, siis oli see maole pisut raske ja mitmed pöördusid iivelduse ja oksendamisega reaalmeditsiini töötajate poole, kelleks olin ka mina. 

Millegipärast nautisime seekord luureülesannet  ja loomulikult tõelist adrenaliini vallandav oli teadmine, et luureülesande üleandmine kontrollpunkti polnudki niisama! Lebasime nelja  Hiiumaa noorkotkaga keset lagedat põldu, ühelt poolt lähenes relvaga mees ja tee peal vastutegevuse auto… tuli otsus, et nüüd tõuseme kõik koos ja murrame keskelt läbi. Plaan õnnestus. Lõpuni oli veel 2,5 km. Pisikesed poisid väsinud. Reeli muudkui loeb, et poisid, nüüd veel 2 km jäänud, nüüd 1,5 jne. Loomulikult ei pääsenud me veel ühest sööstust tee pealt metsa, sest iga auto oli oht, kuigi seekord oli hoopis Madis fotoaparaadiga :)

Kõnnime ja räägime poistele, et kui nüüd veel peaks keegi tulema, siis kõik vasakule poole nii kiiresti kui jalad võtavad, nii kaugele kui jõuame joosta ja siis lumme pikali. Need olid ka ainukesed 2,5 km, mida saime mööda teed kõndida, oli ikka magusad küll! Poisid küsima, et “miks just vasakule“, meie vastu, et kui me tee  peale tagasi ei saa, siis sealt lõikame otse finiši poole. Lõpus enam üllatusi ei tulnud ja noored kotkad nagu viisakatele poistele kohane lubasid meil enne varustusekontrolli läbida. 

Finiš – väsinud, aga õnnelikud! Soe supp, hea kuum kohv ja kohuke olid lausa jumalikult maitsvad.

Selline oli „Valge Laev 2013“ võistkonna  „Minu omad“ – Reeli Rae, Reelika Saard, Malle Karm ja Kaja Mander silmade läbi.