Milleks eesti naisele sõdurioskus? – Et olla parem naine ja ema.

Vanemad ja nooremad naised, vaiksemad ja sädistavamad naised, aga mingil hetkel kõigil pilk pigem endasse suunatud ja ilme mõtisklev. Millest nad kõik mõtlevad? Et miks nad siin on? Miks nad pakkisid seljakoti, panid selga rohmakad metsariided ja jalga tanksaapad, võtsid kaasa napi varustuse ja jätsid nendeks päevadeks maha kodused mugavused ja armsad lähedased ning tulid siia, Naiskodukaitse baasväljaõppe sõdurioskuste kursusele? Küllap on igal naisel pisut erinevad oma põhjused, kuid mõneti ühendab neid kõiki siiski ühest küljest mure oma pere ja lähedaste pärast, eriti pärast nii šokeerivaid Ukraina sündmusi. Teisalt on eesti naine alati teinud pingutusi, et olla oma pere jaoks parimal võimalikul moel olemas, võimeline neid kaitsma ja aitama. Naiskodukaitse pakub mitmeid kriisiaja toimetuleku õppusi ning praegune aeg on meid, naisi, lükanud varasemast rohkem sellele mõtlema.

Mida üks sõdurioskuse baasväljaõpe üldjoontes kujutab? Mõned päris rasked tunnid ILIAS-e veebikeskkonnas. Teooria osas vaja õppida: side, käsitulirelvad, kaardiõpe, varustus ja selle pakkimine, välioskused, varjumine, taktikaline lahingkannatanu käsitlemine ning lõputest sooritada. Lihtne? Noh, mitte nii väga, aga tehtav. Ja väga vajalik.

Väga hea kaardiõppe ja maastikul liikumise õppe viis läbi Kaitseväe Akadeemia lektor major Kersti Vennik, pannes meid tänapäevastest GPS’idest loobuma, reaalselt kaardil asukohti määrama ja päriselt läbi võpsiku maastikupunkte otsima. Mõned „väiksed“ villid jalgadel ei rikkunud saadud mõnusat looduses hakkamasaamise muljet. Relvaõpe küll osalejatel justkui läbitud, kuid sellest ei saa kunagi päris piisavalt. Seega nii ohutusdrillide kui lõpus relvade puhastamise juures kulus iga vähegi teadjama-oskajama abi hädasti ära. Erinevate relvade peamisi käsitlemise põhimõtteid tutvustas minu jaole aga nooremveebel Etverk. Tema sõnum meile oli, et me oskaksime vajadusel ükskõik millise leitud relva ohutuks teha ja kui väga vaja, siis seda ka kasutada. Usun, et sel hetkel võis meist paljude peas tekkida kujutlus kodukülla sisse sõitvatest vene sõduritest…

Nii metsalaagri ülespanek, põnev kraav-kemmerg, hiilimised-roomamised ja maskeerimised, raadiojaamadega adekvaatne sidepidamine, lähikaitsepositsioonid ja patrullimine, mida õppisime ja harjutasime, andsid aimu sellest, mida elavad läbi meie mehed, pojad ja vennad, kui nad ajateenistuses riigikaitsjateks õpivad. Öise häire ootus (eriti selle koodsõna „pidu-pidu“) tekitas küll nalja, küll elevust või vast isegi ärevust, kuid saime endi riidesse pakkimise ja relva kaisust kaasa haaramisega üsna hästi hakkama. Laagri läbiviijad kiitsid meie tegevust ja tekkiski tunne, et mina, keskikka jõudev eesti naine, võin ehk ka mingisuguse kaitsetegevusega hakkama saada.

Kui lõpurännakule minekuks villiliste jalgade otsa saapaid ajasin, mõtlesin küll korra loobumist paluda, aga ei teinud seda. Olin kuulnud oma poegadelt, kuidas nemad meie rännakust kordades pikemaid läbisid või raskemaid ülesandeid täitsid. Ma ei saanud nii kehv ju olla, et loobun. Kella 4-5 paiku hommikul rännakule minek võiks tavaolukorras tunduda veider või tõrksust tekitav, kuid püssipaukudega äratatud „pidu-pidu“ oli juba päris hästi adrenaliini käima ajanud ja sealt edasi rännakule minek tundus täitsa hea mõte. Eriti, kui arvestada väga sooja päeva, mis ees pidi ootama, siis tundus öine jahedus isegi mõnus. Ja rännakul õigeid radu ja punkte leides ning lõpuks laagrisse tagasi jõudes lõi eufooria ikka päris hästi meeleolud üles. Jaa, muidugi võtame lisaks oma telgile ka ülemate oma maha! Jah, ikka teeme platsi korda! Kemmerg vaja kõrvaldada? – Pole probleemi!

Usun, et sõdurioskuste laagrist tulime tagasi kõik pisut (või pigem väga!) palju paremate inimestena, naistena, emadena. Aitäh kõigile mõnusatele jaoülematele! Tänud korraldajatele ja läbiviijatele! Olge sama tublid ja toetavad ka järgmistele hakkajatele uutele naiskodukaitsjatele! Eesti naine on ikka äraütlemata ilus, tark ja tugev!