Üheks võimaluseks on teadlikult taolist olukorda imiteerida – eemalduda tsivilisatsioonist (turvalisse kaugusesse), võtta kaasa minimaalselt hädavajalik, ning proovida, kas nii oleks võimalik hakkama saada. Selle aasta juulis tekkis selleks hea võimalus, kui NKK Tartu ringkonnas korraldati üle paari aasta taas üleelamiskursus. Paar päeva enne kursust koguti algajad ellujääjad õppeklassi teoreetilist sissejuhatust kuulama. Ruumis lasti ringi käima hulk erinevad matka- ja ellujäämisraamatuid, millest mõned meie omamaiste entusiastide poolt kirja pandud ja osad tõlgitud. Üks klassikaline teos sellest kategooriast tundus puudu olevat – see, milles Bear Grylls õpetab vajaduse korral helikopteri juhtimist üle võtma. Teine pool kirjandusest oli botaaniline – kasulikest taimedest, mis võivad tervist turgutada või mida kõlbab rasketel aegadel suhu pista. Siit tuli ilmselt välja lugeda oluline vihje – taimetarkuse tundmine võis järgnevatel päevadel elu ja surma küsimuseks osutuda. Põhjalikult tutvustati üleelamise esemelisi aluseid – see tähendas asju, mis peaksid igal üleelajal kaasas olema. Kaasa anti kaks nimekirja. Esimeses neist olid üles loetud asjad, mis peaksid viimases hädas aitama ellu jääda, ning mis tuleks ühte pisikesse metallist karpi mahutada – sellest sai omamoodi viimsepäevakarbike. Siia kategooriasse kuulusid termotekk, tuletegemisvahendid, tampoon, karamellkomm, puljongikuubik, vile (see, mille ma matkapoest hankisin, minu karbikesse ei mahtunud. Küll aga olen märganud, et vilega on viimasel ajal varustatud nii mõnigi asjalikum seljakott ning isegi mõni matkanuga). Isiklikud medikamendid (plaastrid, mõni tablett), lisaks vabal valikul õngekonkse, tamiili, kokkurullitud tross-saag, skalpellitera vms. Teine nimekiri sisaldas 28 punkti (koos mõningate alapunktidega). Siin oli üles loetletud üksjagu tavalisi asju, mida inimene ikka metsa minnes kaasa võtab, nagu lusikas, sööginõu ja nuga, soojad riided. Lisaks veel mõningad selliseid, mille otstarve esialgu krüptiliseks jäi – õllepurke või veepudeleid TÜHJADENA ettenägelik kodanik ju seljakotti ei paki (?). |
Järgmise päeva pärastlõunal kogunesime Lehola õppeklassis. Kõik osalejad näitasid kontrolliks ette oma varustuse ning suundusime metsa. Ilm soosis õnneks kogu ettevõtmist, temperatuur püsis kenasti üle 20 ° C ja vihma ei sadanud peaaegu üldse. Esimese öö magasime enda poolt üles seatud telkmantlite all. Otsustasime sõbrannaga monteerida puude vahele kahest telkmantlist suure, toreda varjualuse. See kõik oleks tõesti olnud üks lõbusõit, kui igast avausest poleks magamise ajal rünnanud tuhanded sääsed. Paar aastat tagasi soetatud võrksall kulus nüüd kenasti marjaks ära. Ronisin magamiskotti, tõmbasin näo ava nii kitsalt kokku kui võimalik ja panin võrksalli sääskede eest kaitseks avausele ette. Hommiku saabumine oli kergendus. Kõht hakkas ka juba natuke tühjaks minema ja metsa all kasvavad mustikad muutusid järjest isuäratavamaks. Hommikurivistusel saime teada, et nüüd pakime magamiskotid ja matid saateautosse ja järgmise öö peame ilma nendeta hakkama saama. NKK „traditsioonide“ kohaselt jagati meid nüüd järjest-loe-stiilis-gruppidesse, anti igale grupile kaart koos uue sihtkoha koordinaatidega ja saadeti teele. |
Teine koolituspäev oli tunduvalt teguderohkem. Põhimõtteliselt võtsime endale vaprate ümberasujate rolli, umbes nagu viikingid, kes aastal 1000 Euroopast Ameerikat avastama läksid. Iga grupp pidi endale olemasolevatest vahenditest paraja suurusega varjualuse ehitama, mis esimese tuulehoo peale ümber ei kukuks ja võimalikku vihma kinni peaks. Neljale naisterahvale oli see ikka paras väljakutse. Peale mitut tundi ringi marssimist, metsamaterjali valimist, vedamist, saagimist, sidumist ja sättimist olime püsti saanud ainult varjualuse põhja ja katuse tugitala. Õnneks tekitasid teiste gruppide edusammud mõningast hasarti ja innustasid edasi pingutama. Seda ka vaatamata kasvavale näljatundele, mis kippus juba vaikselt aju halvama. Onniehitusega paralleelselt tuli lähedal asuva lodu peale ka ette antud juhendi järgi kaev rajada, veefilter ehitada ning võimalikult kiiresti ka lõke üles saada, et asuda vett joogikõlblikumaks keetma. Eemalt nägid soolapikesele rajatud veesilmad päris kenad välja – kuuseokstega vooderdatud ja puha. Vaimusilmas võis ette kujutada, kuidas janune metsloom rüüpab prooviks sõõmu ühest, siis teisest ja kolmandastki „allikast“. Tõsi – lähedalt vaadates sogane vesi enam nii väga ahvatlev ei paistnud. See-eest lahenes esimene kaasavõetud varustusega seotud mõistatus – tühjad veepudelid muudeti käepärasteks ja hästi funktsioneerivateks filtriteks, mis suutsid päris kenas koguses mitte-liiga-hägusat-vett toota. Eksperimendi tulemusel selgus, et ilmselgest EU nõuetele mittevastavusest ei avaldanud see vedelik ka keetmata kujul tsiviliseeritud inimisendi seedesüsteemile negatiivset mõju. | ||
Pärastlõunaks tundus, et asi juba vaikselt edeneb. Onn võttis ilmet, lõke põles, sääski ei olnud enam nii palju. Nälg näpistas aga juba üha valusamalt. Vahepeal proovisin natuke kaasa võetud puljongikuubiku serva näksida (paljalt hirmus soolane) ja kirusin endamisi, et ei taibanud üleelamiskarpi rohkem komme pressida. Instruktorid, kes vahepeal käisid meie edusamme üle vaatamas, näisid kõige selle juures häirivalt rahulolevad. Aga siis tuli taktimuutus – järgmise kogunemise ajal anti igale grupile kotike toitu. Sel hetkel tundus tõesti, et õnn saabus õuele. Saime endale kena pajaroa valmistada ning olemine läks kohe palju paremaks. Õhtuhämaruses kogunes kogu seltskond instruktorite juurde uusi korraldusi saama. Järgnes meistriklass ehk õppetund osavatele näppudele ja lahenes teine – tühjade õllepurkide – saladus. Neist valgustite meisterdamine osutus valgustavaks kogemuseks. Nii otseses kui ülekantud mõttes. Meie valmistatud tooted ei saanud küll sama kaunilt filigraansed kui muuseumides eksponeeritud muistsed õlilambid – ettenähtud otstarvet aga täitsid ausalt. Teine konstruktsioon – õllepurgist küünla…ee…katus (?) – võiks mõnel tormisel sügisööl kasulikuks osutuda, sellel sumedal suveööl jäid need pärast valmimist rajumaid aegu ootama. | ||
Meisterdades ja tuld hoides möödus teine öö. Keha ja vaim hakkasid sellise elukorraldusega juba vaikselt ära harjuma. Ja sääsedki olid ootamatult kohvrid pakkinud ja kuhugi parematele jahimaadele kolinud. Hommikusöögi järel oligi aeg meilgi otsad kokku tõmmata. Arvan, et ma ei eksi kui ütlen, et järgnev valmistas asjaosaliste üsna suurt nördimust – eelmisel päeval suure vaevaga ehitatud onnid tuli uuesti viimseni lahti lammutada ja taastada metsa all ehituse eelne seisukord. Juba juppideks saetud kaikaid ja palke me õnneks uuesti kokku kleepima ei pidanud. Peale korrastustööde lõppu võtsime ette veel pisikese rännaku uude sihtkohta, milleks osutus väiksemat sorti soostunud metsaala paari kilomeetri kaugusel. Siin tuli käiku lasta tee peal valmistatud „jalutuskepid“ ning Pireti juhendamisel natuke vee peal kõndimist harjutada. Igaüks sai proovida, kuidas üks lihtne ja käepärane kaigas aitab rabamaastikul sobivat teed leida ja mitte kaelani laukasse vajuda. Julgemad viskusid harjutuse lõpuks siiski lausa vabatahtlikult selili natuke halvasti lõhnavasse madalasse vette ja tegid naljaviluks paar ujumisliigutust. Pühapäeva pärastlõunal sõidutasid missiooni täitnud instruktorid linna juba kraadi võrra enesekindlamad naiskodukaitsjad. Tublid ja toetavad instruktorid – Piret, Madis, Tenno, Kerli, Jaanika – olid kõik see aeg läheduses ning jälgisid ja juhendasid algajate üleelajate metsa all toimetamisi. Kõik oli kontrolli all. Keegi saega kätt otsast ära ei lõiganud. Kirvega varbasse ei löönud. Lõkkes kiharaid ei süüdanud. Ära ei eksinud ega sohu ei uppunud. Mustikametsas näljast ei nõrkenud. Isegi nohu ei saanud – mati ja magamiskoti ajutisest konfiskeerimisest hoolimata. |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale