Meie naised eesliinil

Kui kõigil soovitati olla kodus, miks otsustasite teie eesrindele minna?

Inga Kütt: Kui  meiliboksi tuli kiri palvega minna appi Jõhvi PPA uksele järjekorda koordineerima, ei kõhelnud ma hetkegi – tundsin, et see on minu võimalus vabatahtlikuna panustada.

Eve Müüdla: Tegelikult täitsin juba aasta alguses ankeedi ja edastasin selle Häirekeskusele, et olla tulevikus vabatahtlikuna kriisiinfotelefoni operaator. Muidugi ma ei arvanud, et see aeg saabub nii ruttu, mil hakkan kohe kõnedele vastama. Praeguseks on selgunud, et 1247 loodi selleks, et jääda – üks number 24 tundi ööpäevas 7 päeva nädalas.

Laine Tops: Mina leidsin , et see on minu kohus. Ütleme seda ju ka vannet andes. Soov minna appi ja olla kuidagi kasulik. 

Merle Kodu: Tegemist oli päris kriisisituatsiooniga, kus tuli hakkama saada oma oskuste ja teadmistega ja panustada pärast pikka, 30 aastast, koolitus-ja ettevalmistusperioodi.

Kodukontorisse sunnitult oli see hea võimalus inimestega kohtuda, rääkida ning tunda end vajalikuna. Olen Häirekeskuse tööst olnud juba mõnda aega huvitatud, seal töötab paar head sõpra, kes oma töid ja tegemisi aeg-ajalt jagavad. Nüüd oli võimalus seda kõike seestpoolt näha ja kuulda.

Moonika Tarassova: Seoses eriolukorraga minu töö juures koormus veidi vähenes ja vaba aega jäi üle. Otsustasin seda kasutada millegi kasuliku ja vajaliku tegemiseks. Lisaks tundus põnev natuke piiluda sellise asutuse, nagu PPA, igapäevategemistesse.

Natalja Mištšuk: Isegi ei tea, miks läksin. Vist sellepärast, et abi oli vaja ja mulle meeldib aidata. Oli huvitav ka töötada uues kohas ja inimestega suhelda.

Kas teil hirmu ei olnud ise nakatuda?

Inga: Olin valves kokku 18 päeva. Nakatumist ma ei kartnud, sest minu immuunsüsteem on korras ja oskan ennast hoida, et ma ise oma lähedasi ei nakataks.

Eve: Telefonile vastamisel sellist hirmu polnud.

Laine: Hirm oli ainult selles, kuidas ma hakkama saan. Kohapeal selgus, et enamus inimestest oli muukeelsed - mulle oli see hea praktika täiendada oma vene keele oskust. Nakatumise ohtu ei olnud kordagi. Inimesed olid üllatavalt mõistlikud ja arusaajad. Üllatas vaid see, et nooremad inimesed hoolisid oma tervisest rohkem kui vanemad inimesed. Käidi palju omatehtud erinevate maskidega. Rahvast oli kogu aeg väga palju.

Merle: Ei olnud hirmu.

Moonika: Kvaliteetsed kaitsevahendid olid olemas ja töö korraldatud selliselt, et oli võimalus hoida kahemeetrist vahet inimestega suhtlemisel.

Natalja: Ei olnud. Olin ettevaatlik ja kandsin kaitsevahendeid.

Oli teil erilisi või naljakaid juhtumeid ka?

Inga: Töö ja abistamine uksel nõudis palju suhtlemist. Inimesi oli erinevaid - kes jäi järjekorda silmates eemale seisma, kes kõndis jällegi järjekorrast otse ukse peale, kes hakkas ise korda looma. Enamus sai siiski aru, et naiskodukaitsja ei ole politseinik, vaid on valmis abistama ja nõu andma, mida ja kuidas oodates teha. Halenaljakaid olukordi just polnud, küll aga situatsioone, kus ilm ei soosinud kedagi ja ootavad inimesed muutusid kurjaks. Õnneks lahendasime ka need positiivselt.

Eve: Kõnedele vastamine on väga vastutusrikas ülesanne, sest inimene, kes on teiselpool toru, soovib saada kiiresti ajakohast infot. Oli muidugi ka kõnesid, kus sooviti, et lihtsalt keegi ära kuulaks. Minu kõige pikem kõne kestis 36 minutit. Samuti oli kõnesid, kus sooviti jõudu töös ja tervist ning usuti, et üheskoos reegleid järgides saame sellest viirusest võitu.

Laine: Juhtus ka üks intsident, mil kutsuti politseipatrull. Lihtsalt üks noor tungis jõuga sisse, et temal kohe vaja ja läks ning solvas ametnikku. Üks vene keelt kõnelev noormees tuli aga ükssarviku kostüümis.

Merle:Tuli ikka ette ka naljakaid juhtumisi, aga 1247 kõned on konfidentsiaalsed. Suur osa kõnedest olid siiski murekõned, aga tasuta telefoninumbri leidsid üles ka niisama lobisejad.

Moonika: Oli ikka. Niiöelda situatsioonikomöödiat oli tihti. Näiteks päeva teises pooles, kui maski kandmisest juba enesetunne ja välimus üsna nigelad, pöördus üks noormees minu poole ootamatult ja teatas, et see mask sobib mulle niii hästi! Ta lahkus enne kui reageerida jõudsin - oli see siis nüüd kompliment või mitte?

Natalja: Naljakamaid juhtumeid oli ja palju. Kunagi räägin.

Kuidas inimesed ja asutused teisse suhtusid, kus te abis käisite?

Inga: Jõhvi PPA töötajate kohta võib öelda, et nad olid väga toetavad. Minu tänu ja tunnustus kuulub Evelyle, Mallele, Tiinale ja Helgile. Kurb oli kuulda, kui sain teada, et PPA Naiskodukaitse abi enam ei vaja. Jagasime kontakte ja naljatasime, et kui raskeks läheb, siis võivad nad meid alati appi kutsuda.

Eve: Suhtuti väga hästi. Olime suureks abiks, kuna vähendasime nende töökoormust. Lisaks Naiskodukaitse liikmetele olid kõnedele vastajatena ametis ka Päästeameti töötajad. Suured tänud Ida keskuse juhatajale Janek Murakale ja tema asetäitjale Diana Remmelgale, kes õpetasid ja toetasid meid kõnedele vastamisel.

Laine: PPA töötajad olid väga tänulikud, et seal abis olime. Ütlesid, et kui meid enam abis ei ole,  kuidas siis ilma teieta hakkama saame.

Merle: Häirekeskus suhtus vabatahtlikesse väga sõbralikult ja toetavalt.

Moonika:Suhtuti väga hästi. Oldi tänulikud abi eest ja pakuti meeldivat seltskonda. Juba teisel päeval oli tunne, nagu oleksin seal vana tööline. Oma jope, niiöelda!

Natalja: Suhtumine oli väga sõbralik. Tänu tuli palju nii inimestelt, kui ka töötajatelt.

Täname kõiki naiskodukaitsjaid, kes abis olid!