Märjamaa jaoskond tähistas aastaseks saamist

Pidu algas üllatavalt ja tormiliselt. Esines naiskoor Paula, kes kogu publiku koheselt tantsima ja laulma kaasas. Paula ka õnnitles jaoskonda sünnipäeval ja kutsus toredaid naisi enda sekka. Naiskodukaitsjad omakorda tänasid südamest Paulat ja kutsusid nende särtsakaid naisi Naiskodukaitsega liituma.

Õhtu jätkus jaoskonna esinaise kõne ja aasta kokkuvõttega videos. Malev õnnitles Märjamaa jaoskonda ja kinkis kõikidele jaoskonna liikmetele roosi. Õhtu jätkus korraliku tantsupeoga fantastilise Poolen Bandi saatel. Sekka maitsti naiskodukaitsjate tehtud suupisteid ja mekiti kaitseliitlaste toodud jooke. Üks naiskodukaitsja võttis väga tabavalt õhtu kokku:"Kõige imetlusväärsem on kuidas saadakse kõik ühe mütsi alla. Tegutsemine,tahe. Eilne sünnipäevapidu oli rasvane punkt eelmisele aastale. Pole tükil ajal niipalju naerda saanud kui eile."

Palju õnne, Märjamaa jaoskond!

Märjamaa jaoskonna esinaise kõne jaoskonna esimesel sünnipäeval:

Armsad naiskodukaitsjad, lugupeetud kaitseliitlased ja sõbrad!

Tähistame täna Naiskodukaitse Märjamaa jaoskonna esimest sünnipäeva. On olnud tormiline ja tegusid täis aasta, nii palju uusi kogemusi ja avastusi, et neid ei jõua vist keegi ette lugeda. Täna tahan ma aga mõtiskleda teemal, mida annab ühele naisele, inimesele ja kogukonnale üks jaoskond, mida annab Naiskodukaitse minule ja meile.

Kas ma üldse saan niimoodi küsida? Sest olen ise alati rõhutanud, et Naiskodukaitse on eelkõige andmise koht. Siia tuleb tulla mõttega, et sa tahad midagi oma riigi, kogukonna ja kaasinimeste jaoks anda, mitte mõttega, mida Naiskodukaitse või Kaitseliit sulle annavad. Aga ometi, mida rohkem sa Naiskodukaitses annad, seda rohkem sa saad vastu. Saad märkamatult ja märgatavalt. Aga selle juurde tuleme me veel tagasi.

Natuke rohkem kui aasta tagasi ei kujutanud ilmselt ükski tänastest Märjamaa jaoskonna naiskodukaitsjatest ette, et aasta pärast marsivad nad Vabariigi sünnipäeval paraadüksuse koosseisus trotsides vihma ja külma mööda Märjamaa peatänavat, marsivad püstipäi ja uhkelt. Keegi neist ei kujutanud aasta tagasi ette, milliste eneseületustega nad peagi hakkama saavad ja keegi ei osanud arvata, et see on natuke teine elu, mida nad nüüd elama hakkavad. Sest ega pea ees Naiskodukaitsesse sukeldumine pole pühapäevane jalutuskäik, et teed paar tiiru, tuled koju, klopid mantli puhtaks ja tehtud. Mõtled küll, et annad Naiskodukaitsele sõrme, aga peagi oled kättpidi ja siis juba üle pea sees. Ja sul on veel hea meel ka, sest nii tore on. Naiskodukaitse on selles suhtes armutu, et temast tekib kergesti sõltuvus. Naiskodukaitse annab sinu ellu hoopis rohkem elu.

Ma olen täiesti kindel, et kõik Märjamaa jaoskonna liikmed võivad oma möödunud aasta kohta rääkida otsatult lugusid kõigest, mida nad teinud on ja millega hakkama saanud nt kuidas nad öises metsas kadunud inimest otsimas käisid või sõduriõppel rohupahmakad peas roomasid, sööstsid ja katsid, kuidas nad suures välikatlas süüa on teinud ja ministri vastuvõtul käinud, kuidas nad Naiskodukaitses alati ohtralt kooki söövad ja kui palju fantastilisi inimesi nad siin on kohanud. Viimane on enam kui tõsi, sest Märjamaa jaoskonda on imelikul kombel kokku juhtunud erakordselt kenad ja ühtehoidvad inimesed – sõbrad.

Mida Naiskodukaitsest peale eneseületuste, põnevuse ja sõprade veel saab? Mina ütleksin, et hea pagasi igas olukorras hakkama saamiseks. Naiskodukaitsjad omandavad teadmised ja oskused, et hakkama saada, mis iganes siis ette tuleb. Kindlasti on siin oma roll baasväljaõppel, kus õpitakse esmaabi, välitoitlustamist ja algelisi sõdurioskusi, kindlasti kannavad oma rolli eriala- ja nt ellujäämiskursused. Kõik need karastavad meid ja õpetavad hakkama saama. Ma ise väärtustan Naiskodukaitse puhul aga kõige enam seda „ma saan hakkama“ kogemust. Ma saan hakkama paraadil, ma saan hakkama katla taga, ma saan hakkama kõne pidamisega, ma saan hakkama laste õpetamisega, ma saan hakkama  inimeste juhtimise ja ürituste korraldamisega. Ma julgen võõraste inimestega rääkida, ma julgen abi küsida ja abi pakkuda. Ma julgen arvamust avaldada ja selle eest seista. Selget pead ja enesekindlust pean ma naiskodukaitsjate kõige suuremaks väärtuseks ja seda oleme me aasta jooksul treenida saanud küll. Hoolimata sellest, et jaoskonnal on hea aasta seljataga, ei ole kõik alati iseenesest laabunud, aga selge pea ja teadmine, et me saame kõigega hakkama ning oleme üksteisel olemas, on meid kõigest läbi aidanud.

See ongi üks peamisi põhjusi, miks ma arvan, et võiks väärtustada Naiskodukaitsesse kuulumist, sest see annab sulle võimaluse riigile, kogukonnale ja kaasinimestele kasulik olla, päästa vajalikul hetkel iseennast ja teisi, teha koos asju, mida üksi ei suuda. Tunda seda mõnusat „ma olen millegi heaga hakkama saanud“ tunnet.

Kindlasti ei ole naiste Naiskodukaitsega liitumine jätnud puutumata ka mehi ja lapsi või lapsevanemaid. Ma usun, et see puudutus on olnud positiivne, sest kes ei tahaks, et nende peres oleks teadlik ja kriisiolukorraks valmistunud inimene, kes ei tahaks, et tema pereliige oleks tegus ja enamast kui iseendast hooliv kodanik? Kes ei tahaks, et tema lähedane oleks lihtsalt õnnelik selle üle, mida ta teeb?

Siinkohal väike märkus kõigile abikaasadele ja sõpradele, et Kaitseliit on tegelikult pereorganisatsioon, kus igaüks oma koha leiab ja Naiskodukaitse üritustele on mõne väikese erandiga, enamasti ikka ka kõik pereliikmed oodatud. Ja mõistagi on ka kaitseliitlased meie üritustele oodatud ja üheskoos käsi külge pannes ning mõtteid mõlgutades suudame me hoopis rohkem ära teha, kui meie oma pisikese jaoskonnaga.

Ma usun, et selle esimese aasta jooksul on Märjamaa jaoskonda ka kogukonnas märgatud. Oleme püüdnud käe külge panna ja sõna sekka öelda, kus võimalik. Usun, et kogukond on meid omaks võtnud ja heaks kiitnud. Seda kinnitavad vallavanema Vabariigi aastapäeva vastuvõtul peetud turvalisuse teemaline kõne, mis korduvalt tunnustas Naiskodukaitset ja Kaitseliitu ning sinna kuulumist. Seda kinnitavad inimeste positiivsed sõnad peale 24. veebruari üritust Märjamaal. Seda kinnitavad need uued liikmeks astumise avaldused, mis meile laekuvad. Aga eks ta nii ongi, et kui me ise ja meie lähedased naudivad seda, mis me teeme, siis naudivad seda ka teised.

Mul on äraütlemata hea meel, et kõik need naised on leidnud oma tee Naiskodukaitsesse ja Märjamaa jaoskonda. Meil on olnud suurepärane esimene aasta ja põhjust enda üle uhke olla rohkem kui küllaga. Aitäh teile kõigile!